Kas nässu läinud pulmad ennustavad karidele jooksvat abielu?

Pulmadega seotud uskumuste ja ebaõnne üle on kaua arutletud. Tihti on halvad asjad, näiteks vihmasadu hoopiski heaks endeks. Minu pulmas läksid aga enamik asju valesti ja õnne see mulle abiellu kaasa ei toonud. Juba kahe aasta pärast oli lahutus vormistatud.

Algas kõik juba päev varem. Kosmeetiku juures tehtud maniküür ei meeldinud mulle üldse — esiteks tegi see tobe kosmeetik mulle tohutult haiget, küünenahku eemaldades lõikas kogu aeg kääridega mulle sõrme, nii et mitmest kohast tuli verd ja lakkimine oli ka paras pläkerdamine. Kuna mul oli niigi kiire, ei olnud mul aega seda kõike enam parandada ja nii tuli pulmakleidi juurde kanda hoopiski kindaid. Vähemalt plaastrid ei paistnud nii välja.

Veel teatas samal päeval mu parim sõbranna, et ei saa ikka pulma tulla — tema armukade mees oli talle järjekordse vihahoo ajal vastu hambaid virutanud. Tulemuseks murtud hammas ja paistes nägu. Loomulikult ei saanud ta sellise välimusega pulma tulla.

Ka pulmapäeva hommikuks ei olnud äpardused lõppenud. Meikari juurde minnes unustasin oma kallid nahkkindad taksosse (oli talv ja need kindad sobisid kenasti mu poolkasukaga). Juuksuri juures selgus, et minu õnnelik päev oli mu juustele hoopiski järjekordne „halb päev“. Soeng ei püsinud kuidagi, juuksed läksid peale rullide eemaldamist sama sirgeks kui enne. Juukselakki kulus pudelite kaupa, aga juba siis oli näha, et see soeng õhtuni vastu ei pea. Mu kleit, mis proovimisel veatu tundus, hakkas paarist kohast vaikselt rebenema ning paki peal kirjutatud sobiv suurus sukkasid olid ikkagi liiga lühikesed. Lillepoest tellitud valge roosikimp oli hoopiski kollastest lilledest, pealegi oli kimp mitu korda suurem, kui kirjeldasin, tellimust tehes viisin isegi pildi, et minu soovist täpselt aru saadaks. Nüüd ei sobinud lillede värv enam mu kleidi, soengukaunistuste ja meigiga.

Registreerimise ajal tundsin, kuidas üks sukk vaikselt allapoole vajub ja tseremoonia lõpuks oli mu peenest ja seksikast sukast saanud hädine sokk. Õnneks oli pulmakleit piisavalt pikk, nii ei märganud seda keegi. Veel olin ma kummalisel moel lihtsalt paiste läinud, sest muidu mugavad kingad pigistasid, mis hirmus ja sõrmus ei mahtunud sõrme. Nii on minust Õnnepalee uksel tehtud pildid, kus seisan oma uhiuue abikaasa kõrval — pinges (sest ka teine sukk hakkas alla vajuma),juuksed sorakil ja pruudikimp suur nagu matusepärg.

Võiks ju mõelda, et mida hullemad pulmad, seda parem abielu — edasi saab minna ainult paremaks. Minule need lõputuna näivad äpradused aga õnne kaasa ei toonud — pulmad olid rikutud ja kooselu oli samamoodi üks jama teise järel.