Kati Murutar devalveerib abielu tähendust

Tahaks Kati Murutari (ma ei suuda kõiki tema uusi perekonnanimesid enam meelde jätta) poole pöörduda ühe tsitaadiga filmist „Noor pensionär“: „Teil pole enam mõtet meie juurde tulla!“ Mäletate, nii ütles Hardi Tiidus „igavestele abiellujatele“ Leida Rammole ja Helmut Vaagile.

Keegi võiks Katile sama öelda — tal pole enam mõtet abielluda! Võtku hoog veidi maha, süvenegu inimestesse ja suhetesse. Kui ikka igal aastal tuleb sama korrapäraselt jõulude ja lihavõtetega päev, mil „Murutar jälle abiellub!“ (ehk Murutari päev), siis devalveerib see uudis armastust, abielu ja selle tähendust.

Miks ma nii arvan? Aga seepärast, et kui üks abielu kestab kõigest viis kuud, näitab see ilmekalt, et paarisuhe pole inimese jaoks. Mitte veel, kui selja taga on pikk abielu… Pigem, mulle tundub, on Murutar suhtesõltuvuses ehk ta ei oska elada üksi. Kui lapata viimaste aastate uudiseid Murutarist, siis ma ei mäleta sealt raamatuid, vaid ikka uudiseid uutest kallimatest — ühega olid isegi pulmad välja kuulutatud, aga see mees siiski põgenes. Pärast selliseid seiku hoiaks iga armastusest lugu pidav naine madalat profiili. Ta püüaks aru saada, mis valesti läks või mida annaks enda juures parandada. Kas ta vajabki enam ametlikku abielu ja uut perekonnanime?

Ma soovitaks Murutaril sel korral vahet pidada. Et ta lihtsalt õpiks uut meest tundma. Ja kui veel paari aasta pärast on kindel, et sobivus on sada protsenti, siis võiks leivad lõplikult ühte kappi panna.

Eelkõige peab Murutar elama iseendale ja tegema selgeks, keda või mida ta siis ikkagi tahab? Ei saa ju kohe kõikide sulastega voodisse hüpata — muide, see devalveerib ka sulase mõistet. Ja samas imestan ma natuke ka neid mehi. Kas ei taha nad lihtsalt 15 minutit kuulsust — see on Murutari puhul garanteeritud? Aga mis mees see sel juhul on? Selle peaks Murutar kindlasti enne abiellumist välja selgitama:)