Kirikuõpetaja sara-pulmapeol

Kuupäev 23. juuni 2000 jääb alatiseks meile meelde, sest kunagi enam ei ole niipalju head ühes päevas. Nii palju ilu, armastust ja õnne. Samas ka nalja, pöörast melu ja ohjeldamatut söömist ja joomist.

Sel hommikul äratati mind juba varavalges - lillede ja lauluga. Jah , sain just täna 21 aastaseks ja mind ootas ees elu üks tähtsamaid hetki. Pulmapäeva hommikul sõitsime koos oma tulevase mehega pulmaautoga mööda Tartut ringi, lihtsalt kõik oli valmis, aga meie laulatuseni oli veel aega.

Otsustasime enne veel keha kinnitada McDonaldsis. Enne kui oma toidukotid kätte saime, tegid sealsed töötajad meile väravaid. Polnud midagi, pidime autost välja kobima ja nendega ka ühise pildi tegema. Nemad said tasuks loomulikult valge kure pudeli.

Laulatus toimus Palamuse kirikus ja see osutus eriti pikaks. Kuna kõigepealt meid ristiti, siis leeritati ja lõpuks pandi paari ka ikka. Endalgi oli hea meel, kui pehmele autoistmele sai ennast lõdvaks lasta. Peale laulatust toimus nime uputamine ja valge lindi sidumine ümber kurepesa . Sellest oli kasu ka - meil on 8- kuune pisipõnn Kaspar.

Otsustasime teha mõnusa sara-peo, kus kõik saavad ennast vabalt tunda ja möllata nii kaua kui hing ihkas. Külalisi oli 80 ringis. Ka kõige pepsimad külalised, kes muidu käivad vaid valitud kohtades, pidid tõdema, et just see ongi õige pulm - sarapulm. Kõigil oli rõõmu ja nalja kuhjaga.

Kõige naljakam lugu oli kirikuõpetajaga, kes oli ka kutsutud pulmapeole. Hästi tegus pulmavanem oli ja ta hakkas pulmalistele kohustusi panema. Muu hulgas küsis ta ka, kes on pulmas kõige kainem - muidugi kirikuõpetaja. Pulmavanem ikka, et no kes on KÕIGE KAINEM? Meie jäime endale kindlaks -kirikuõpetaja. Ja nii läkski, et kirikuõpetaja sai meie viinakeldri võtmed ja andis vande, et kui jook otsa saab, siis ise toob oma kulu ja kirjadega juurde.

Nii see oli - MEIE PULM.