Kuidas pulmaisa mu pulmakülalised kuu peale saatis
Pärast seitsmeaastast kooselu, otsustasime et nüüd on see õige aeg end abikaasadeks vormistada. Mõeldud, tehtud. Ei olnud meie traditsioonilised terve aasta planeerijad ning asi sai ette valmistatud paari kuuga.
Omaette lugu oli perekonnaseisuametis käimisega, kus paarikesed võtavad juba pool tundi enne uste avamist koha sisse , et ikka just neile sobiv abiellumise aeg ja päev saada. Kogesime meiegi seal ärevaid hetki, kui ühe ametniku saabudes liikus ootav järjekord millegipärast tema poole (õnneks minu abikaasa tegeles oma asjadega ja seda tähele ei pannudki, seega jäi oma kohale seisma) , aga oli täiesti vale inimene ja nii nad oma sissevõetud kohast ilma jäidki. Kohalseisjad lihtsalt liikusid ettepoole ja oma plaanitud registreerimiseaeg oligi käes. Oh neid närvesöövaid hetki… ja see oli alles algus.
Alustasime siis pulmakülaliste koostamisest ning olenemata ringi kokku tõmbamisest, kujunes see välja ikkagi 100pealiseks. Tulenevalt suurest külaliste arvust, pidime kärpeid tegema peokoha, pulmaisa, lillede, auto jms osas. Nii mõnigi asi oli isegi õigustatud, nt auto — ei saa mitte aru, miks peaks see kindlasti limusiin olema, sobib täiesti ka mõne tuttava ägedam auto. Meie võtsime lausa pruudi ema auto, autojuhiks peigmehe sõbra.
Minu esimesed meenutused ärevamatest hetkedest on kindlasti pärit perekonnaseisuametist, kus tuli esmalt anda oma dokument, et tõestada oma andmed — pruut oli aga nii närvis, et oli selle koju unustanud. Õnneks olid vanemad veel kodus ja see asi sai viimasel hetkel korda aetud. Ja siis see sisseastumishetk kätte jõudiski — mulle tundub, et alates sellest hetkest algas minu suur must auk pulmade osas. Emotsioonid olid nii laes, et paaripanija kõnest ei suuda ma meenutada ühtegi lauset. Tänan südamest oma pruudikimbu seadjat, kes oli selle teinud nii suureks, et sain oma nutva näo sinna kõne ajal sisse pista. Väriseva käega allkiri, üks kirglik suudlus ja õnnitlused. Edasine läks juba sujuvamalt. Olles hommikust saati juba söömata olnud, tundsin, et tahaks juba kiiremini lauda saada, aga kui see hetk lõpuks käes oli, suutsin süüa vaid mõne ampsu ja jälle tundsin, et minu keha ja mõistus ei teinud enam koostööd — liiga palju emotsioone.
Ja siis tuli see pruudiröövimise hetk. Abikaasa parem sõber haaras mu järsku omale sülle ja kolistas suurte sammudega mõisa treppidest alla. Auto juba ootas ja sõber viskas ( ju ta oli ise ka elevil) mu põhimõtteliselt tagumisest uksest autosse nii, et mu pea pani päris hea kolakaga vastu auto katuse piiri. Väike muhk ja kerge peavalu — no mis siis ikka. Sõit kohaliku poe juurde, kus käsutati maha minema. Seal aga istusid kohalikud õllejoojad oma grillvorstidega, kes olid eriti hämmingus — no mida teeb siin üks valges kleidis pruut? Ootasin ise ka juba, et saaks sealt minema. Pruudiröövijad helistasid pulmaisale, et too annaks peigmehele teada, kus ta pruut on. Mida tegi pulmaisa? Saatis röövijad kuu peale ja käskis mitte teda rohkem segada. No uskumatu! Lõpuks tuli peig vahetuskaubaga mulle järgi ( viinapudelid, mis täidetud hoopis veega) ja saigi minema.
Edasised mälestused koosnevad üksikutest piltidest, emotsioonidest, inimestest, muusikast. Tundsin sellel õhtul, et sellise hulga inimestega pulmas ei jõua sa tegelikult mitte kellegagi suhelda. Kogu pulma ajal oli nii palju tegevusi ja kohustusi, jooksmist ühest kohast teise - aeg liikus ebareaalsel kiirusel. Kell kolm oli aeg lahkuda, et tunnike magada ja siis lennukile astuda. Saabusime koju, vaatasin oma väikest poega, kes magas sügavat und ( pulmapeole tuli ta vaid korraks ja oli sellest üsna šokeeritud ), magasin tunnikese ja lahkusin pisaratega nädalaks kodust (laps jäi esimest korda nii pikaks kellegi teise hoolde) . Olime nii väsinud sellest trallist, et lennukis magasime söömise maha ning hotelli jõudes suundusime otse basseini äärde lamamistoolidele. Kui seal lõpuks silma lahti tegime, olime ainukesed pikutajad, õhtu oli hämar juba ning hotellikülastaja võtsid juba oma õhtueinet.
Kui ma nüüd hakkaks teist korda abielluma, siis oleks see pidu hoopis vastupidine - mõned külalised, rahulik ja vaikne. Isegi pulmaisa ei palkaks.
