Kui noorpaari soov on, et nende pidu on hillitsetum ja väljapeetum oma erinevate tegevuste ja õigete pausidega, siis on kaks võimalust:

1. lahendus: lastele tehakse eraldi ruumi oma söögilaud, kus neile on ka selleks õhtuks oma n.ö.peojuht või lastega tegeleja võetud. See oleneb suuresti laste vanusest, kas on selleks kostümeeritud loom või muinasjututegelane või siis hoopis lõbus Pipi, kes suudab lastele pakkuda väga vahva olemise.

Kui noorpaar ootab külalisi koos lastega, siis sel juhul on kutsel kirjas näiteks: Anu ja Sven koos perega.

2. lahendus, kui lapsed ei ole pulma oodatud:

Sel juhul on ka kutsel kirjas vaid kutsutute nimed, näiteks Anu ja Sven. Ja lisana on kutsel on sel juhul noorpaari ootus viisakalt sõnastatud: “Palun leidke oma vahvale põnnile peo ajaks tore hoidja!” Kutsutud külalised peavad siis leidma võimaluse laps jätta hoidja hoole alla.

Hoopis teised reeglid kehtivad aga noorpaari enda laste kohta, kes loomulikult peavadki ilusa tseremoonia üheskoos vanematega läbi tegema, aga ka siis on hea, kui väiksematel lastel on olemas n.ö.silma peal hoidja. Kas selleks on siis mõlema noorpaari vanemad või vanavanemad või hoopis peretuttavad. Aga ka see teema peab olema enne pidu täpselt läbi arutatud ja selles osas vastavate inimestega kokkulepped sõlmitud.

Kui külaline saab kutse, mis siis juhtub?

Tavaliselt, kui külaline saab pulmakutse, siis ta on juba saadud kutsest nii elevil ja tal vasardab peas esmamõte, et tal pole kapis sellist riietust, millega sobiks pulma minna, aga unustab ära olukorra, kus koos väikese lapsega pulma tulles pole see talle endale 100% pidu, vaid ta peab peo ajal oma lapsega tegelema ja teda jälgima, mida too parasjagu teeb.

On küll juhuseid, kus igavlev laps jääb omapäi ja hakkab endale ise tegevust otsima. Ja muidugi on lapsed selles osas ülileidlikud. Nad leiavad tegevuse kohe kindlasti, aga sageli on see ohtlik murul dekoratsiooniks olevate kuumade põlevate küünaldega mängimine või kõrgetel trepikäsipuudel turnimine jne.

Ka pulmavanem on sageli üsna hädas oma mängude või erinevate tegevuste korraldamisega, kui seda segavad jooksvate ja karjuvate laste „ segasummasuvilad”, sest üle laste on ka kõige tugevamate häälepaeltega peojuhil võimatu karjuda.

Elust enesest, näide 1: tegevuseta ja igavlevad lapsed hakkasid õues põlevate küünaldega mängima, pannes ohtu end ja oma riideid, rääkimata küünaldest, mida olid floristid juba südamekujuliseks ringiks seadnud ja millel polnud enam soovitud vormi.

Olukorra lahendus: appi tõttasid veel kohal olevad floristid, kes päästsid olukorra, viisid lapsed vanemate hoole alla ja taastasid lisaküünaldega murul oleva südame dekoratsiooni. Sageli pole neid varuküünlaid enam öösel kuskilt võtta, aga südaöine küünlamere pilt on niivõrd meeleolukas, et seda soovivad kõik külalised teha.

Elust enesest, näide 2: pulm on täies jõus, pulmavanem korraldab mänge ja rahvas on peokohas üsna suures hoos. Noorpaaril on kaasas 3kuune veel enamasti vankris magav tita, kes on jäetud vanavanemate hoolde. Ka värske vanaema tahab võtta mängudest osa ja teebki seda, kuid vankris hakkab tita üsna lohutamatult nutma.

Olukorra lahendus: last tõttab rahustama pulmakorraldaja, aga laps on üsna lohutamatu. Pulmakorraldaja läheb kutsuma vanaema, kes on aga üsna häiritud sellest, et ta peab lõbusast tegevusest loobuma. Pulmakorraldaja teeb psühholoogilise veenmistöö ja vanaema läheb lapselapse juurde tagasi.

Läbi isikliku kogemuse võin öelda, et ohtlikke olukordi , kus lapsed on jäetud omapäi, on pulmades meeletult palju ja seepärast on hea, kui see teema on enne pulmi hästi läbimõeldud juba noorpaari enda poolt.

Kui noorpaar hoolitseb oma pidu korraldades ka oma külaliste eest, siis see saabki olema üks väga tore pidu, mida aastaid hiljem veel heldimusega meenutatakse.