Kuidas valida, kellele sugulastest-sõpradest saata pulmakutse ja kes peost ilma jätta?
Detsembris kirjutas üks pruut Naisteka foorumisse Pulmadilemma: kas kutsuda viisakusest kõik sugulased või ainult need, kes korda lähevad? Kommentaariumis vastas talle kasutaja kaameliila, kelle asjalikud mõtted ka teieni toome - ehk on järgmistel pruutidel neist valiku tegemisel abi!
Pulm on eelkõige perepidu, kus toimub kahe pere ühinemine. Mis teebki pulma ainulaadseks, see erineb tavapärastest sõpradega peetavatest pralledest. Kui võtta pulmakorraldust sama malli järgi, nagu suvalise tähtpäeva pidamist, kaob pulmast see erilisuse sära ja õhkkond. Pulma erilisus seisneb tema külaliste mitmekesisuses.
Niisiis peab alustama oma rahakotist, eelarvest saab kõik alguse ja pulm tähendab igal juhul väljaminekuid. Kes teeb pulmast ärilise ettevõtmise lootes sellest tulu teenida, on juba ette kaotanud. Kaotanud nii sõbrad kui sugulased, millest jääb kõigile kibe mekk man.
Abielu võib registreerida ka kahekesi, paari tunnistajaga, üksnes vanematega, üksnes oma õdede-vendadega, kusagil pole öeldud, et peaks kokku ajama sadu inimesi. Aga kutsudes elu tähtsamaile peresündmusele 15 sõpra-sõbrannat ja jättes näiteks kutsumata oma lihase õe või venna, näidatakse selle ülbe liigutusega selja pööramist oma perele. Absoluutselt, mitte midagi muud ei loe siit välja. Siis ei maksa imestada, kui ka pere seejärel vastavalt reageerib, ehk värskest noorpaarist enam edaspidi midagi kuulda ei taha.
Loogiline ja eetiline oleks nimekirja koostamisel moodustada nii-öelda sugulasringe, alustades lähimatest, samas muidugi arvestades ka varasemaid kogemusi, et millised neist on eelnevatel peresündmustel omavahel läbi käinud ja kellest pole üldse midagi kuuldud. Kauge sugulane, kellest pole peale nime muud teada, ei peaks pulmakutset väärima.
Niisiis:
1. kõigepealt oma pere, kellega koos ollakse üles kasvanud: vanemad, õed ja vennad, ka vanavanemad
2. vanemate kaudu lähisugulased: onud ja tädid, nende lapsed
3. sõbrad
4. töökaaslased, klassikaaslased, naabrid, muud tuttavad
Iga ringi järgi tekib peale nimede kirjapanemist mingi number (külaliste arv), ja eks siis tulebki otsustamise järg rahakotile usaldada, mitmenda ringini seejuures jõutakse. Tavaliselt tähendab esimene ring suhteliselt tagasihoidlikku inimeste hulka, nii kümmekond vast, paras üks pidulik õhtusöök kusagil restoranis (või ka kodus) maha pidada ja tehtud ongi. Vaevalt, et sellisel juhul peoks suurt mõisa renditakse ja kaht bändi koos isamehega kohale tellitakse:) Aga teinekord tahetakse see asi mälestusväärsemalt ja suurejoonelisemalt korraldada, et ikka oleks, mida meenutada. Eks siis vastavalt lähevad ka kutsutute ringid laiemaks ja summad suuremaks.
Ei hakka väitma, et minu nimetatud ringid oleks absoluutsed. Vahel on mõni südamesõbranna või sõber samaväärne lähimate sugulastega, kellega “läheks iga kell luurele”, kes ongi koos 1. ringi sugulastega ka kutsete saamise järjekorras.
Siinkohal peaks muidugi eeldama teatud eetilisust ka kutse saaja poolt. Et oletame kutsutute hulgas olema ka keegi lellepoja, kes tegelikult ei ole seni noorpaari perega kuidagi lävinud. Kas siis on ikka eetiline minna sisuliselt võõraste inimeste pulma vaid loodetava kõhutäie pärast? Ma arvan, et mitte, kutse saamine ei tähenda veel kohustust peole minna. Eeldan, et kui kutsel on R.S.V.P (respondez, s’il vous plait — palun vastata), siis selline sugulane, kes ei tunne endas subjektidega piisavat sugulust või lähedust, et oma tulemisega aidata nende üritust paremaks muuta, siis ta lihtsalt ei lähe sinna “vett sogama”. Viisakusest. Aga solvumiseks pole ka kellelgi põhjust.
Lõpuks veel üks arvamus, pulm on peresündmus, see tähendab minu arvates vanuspiirangute puudumist, ei poolda siinkohal diskrimineerimist. Kutse peaks kehtima PERELE, jäägu see külalise otsustada, millises koosseisus ta tegelikult tuleb.
Olen pidanud ja organiseerinud sadu pulmi, ma nimelt pulmaisa vahel, tunnistan, mulle sümpatiseerivad traditsioonilised pulmad. Kui me ei oska või ei taha vanemate ja oma lastega ühiselt pidu pidada, tekib õigustatud küsimus — oleme me üldse valmis pere loomiseks ja pereellu astumiseks, on meis piisavat vastutustunnet, kus tähelepanu keskmes ei ole enam vaid meie üksi? Või oleme ikka veel süüdimatu pubeka staadiumis?
