“Mina elan Saksamaal, mehe pere Balkanil ja minu oma Eestis — KUIDAS me pulmad peame!?”
Esiteks. Minu vanemad ja sugulased on Eestis, mehe omad on Balkanilt ja elavad seal ja neid ei ole mitte vähe… Ise elame me hoopiski Saksamaal. Minu vanemate vanus ja tervislik seis on selline, et mingeid pikemaid reise, eriti mitte lennureise nad ette ei võta. Mehe vanavanematega on sama lugu, ülejäänud vahmiil on see-eest on väga hoogsad ja hakkamas.
Teiseks. Me oleme mõlemad üsna vaiksed ja tagasihoidlikud inimesed, sõprade ring on ka väike, ka pulmi me mingi suure prallena ette ei kujuta. See-eest võite aga koos meiega väga hästi ette kujutada, milliseid pulmi soovib näha mehe suguvõsa, need balkanlased… Tulevane ämm konkreetselt on koostanud sugulaste nimekirja, kes teda oma laste pulma on kutsunud ja kes mitte, et siis samaga vastata…
Ja nii me siis olemegi lõhkise küna ees — pulmas peaksid nagu sugulased omavahel kokku saama ja tutvuma, aga kuidas nad ühte kohta kokku saada, ei tea. Mees arvab, et peaks hoopis Saksamaal abielluma, sest kuna me siin elame, ei pea pärast teises riigis väljaantud dokumente tõlkima-apostillima hakkama. Õige ka, eks ole.
Me võiks siin ka lihtsalt registreerima minna, aga see oleks eriti mehepoolsele suguvõsale jube pettumus ja seda peetaks lausa alatuks ilmselt — kuidas saab nii tähtis sündmus ilma perekonnata toimuda! Ma olen siin foorumis veidi kommentaare lugenud ja enamus näikse arvavat, et pulmad peab iga paar nii tegema nagu nemad tahavad ja teised ärgu virisegu. Noh, Eestis äkki see toimikski nii, aga mujal on kultuuritraditsioonid erinevad ja mul pole mingit soovi muutuda uute sugulaste silmis mingiks veidraks välismaa nõiaks, kes varastas neilt poisi ära ja orgunnis poolsalajased pulmad.
Muidugi tuleb mängu ka rahaprobleem — kumbki meist ei ole pärit rikkast perest, seega igasugune rahvusvaheline logistika tekitab nii meile kui peredele palju kulusid, sest kõiki tuleks siis ju ka kuhugi majutada jne. Pluss nüüd mõelge otsa veel paabeli segadus: minu vanemad oskavad võõrkeeltest ainult vene keelt, mehe omad pursivad häda pärast paar sõna inglise keelt, vene keelt muidugi ei mõika, vanavanemad ei jaga üldse midagi muud peale emakeele. No näitlikustame: mehe vanaisa tahab minu emalt midagi küsida — ütleb emakeeles pojale, see tõlgib mulle inglise keelde, mina siis selle omakorda oma emale arusaadavaks. Selleks, et üldse keegi saaks omavahel suhelda, peaks me mõlemad kogu aeg juures valvama…
Kolmandaks. Pulmakombed on rahvastel erinevad, mina aga ei salli silmaotsaski igasugu Eesti pulmamänge jms. Külalisena olen kõigis pulmades käinud hirmuga, et mis piinlikke lollusi jälle kaasa teha tuleb ja iga kord mõelnud, et no minu pulmapidu saa mingil juhul mingi labane palagan olema. Mees on samal seisukohal, aga ma ei julge mõeldagi, mis kamarajura seal lõuna pool tavaliselt kombeks on ja kuidas seda kõike meie tegelike iseloomudega klappima saada.
Niisiis, pika jutu kokkuvõtteks — kuidas saada tagasihoidlikku ja elegantset “nohikupulma”, kus on koos kõik kallid inimesed ja mis oleks korraga kaunis ja meeldejääv nii abiellujate kui külaliste meelest?
Kusjuures, eriti nõme on see, et peale meie ei paista keegi mõikavat, kui keeruline see olukord on, kõik ainult ootavad pulmi — mu isa küsib, et kuidas sa seda noormeest endal nüüd nimetad kah, kas teete ikka ametlikult ka ära? Mehe ema käis külas, jalutas tänaval mööda pulmakleitide poest ja vaatas — appi, nii kallid, parem ostame meie juurest!
Kas kellelgi on rahvusvaheliste pulmadega kogemusi? Kus te neid pidasite ja kuidas üldse kogu see tohuvapohu ära korraldada?
Ma olen täiesti lühises juba …
