Minu esimesed pulmad
Et sellesinatse põõsas musitamise pärast mu tädi omalajal ka külapealt tite tõi (kus selle häbi ots!) ja et ilm hukas ja Jumal pidavat nüüd meie pärast suurt muret ja vaeva täis olema, et tema sõna miskiks ei peeta ja päise päeva ajal ulaelu elatakse. Ja pisut rahulikumalt seletas ta ära ka selle, et niisugused õrnused ikka vaid abieluinimestele peavad jääma.
Kui memm mõne aja pärast kirikusse sammus (ju vist meie pattude pärast andestust paluma) ja mind karistuseks üksi koju luku taha jäeti, tegigi Tõnn selle tüki ära. Hiilis salaja sahvriakna alla, laskus põlvele ja puha ning seletas oma lihtsameelsel moel, et kui laps nüüd ka nagunii tulemas, siis tõesti ikka ei sobi. Tema olevat oma vanematelt ka kuulnud seda minu tädi titeasja ja parem, kui me Jumalat rohkem ei vihasta, et kes teab veel.
Ja siis küsis kena filmipoisi kombel, et kas mina tahaksin tema naiseks hakata ja pulmi pidada. Sõrmus olevat tal ka juba valmis – selle püüdsin ma aknapealsel kõõludes kolmandal katsel kinni. Ilus sõrmus oli, kollasest ja punasest traadist keeratud, mis sest, et pöidlalegi tiba suur. Sealsamas sahvriaknal said suuremad pulmaplaanid ka paika pandud – pühapäevane päev pidi see olema, see oli meile mõlemale selge – et saaks kella kaheteistkümneste kirkukellade aegu käed kokku panna (see oli Jumala pahameele leevenduseks). Minul pidi valge loor olema ja temal kikilips ja puhas valge taskurätt. Ning tort ja külalised ka.
Kõige muuga oli nagu oli, aga vaat see tort tegi kõige rohkem muret. Lõpuks tegime ikka ise, liivast ja savist (kihilise) ja hambapastaga asjakohased kaunistused ka peale. Vormi eest oli vana kanatoidukauss – aga see oli nii väike, et tordile sai ainult eesnime tähed teha: rohkem kirja ei mahtunud, kui kohustuslik lill (midagi roosi ja kaktuse vahepealset) ka peale sai pigistatud. Looriks lõikasin tüki vanast saunakardinast ja kikilips oli Tõnnil omal olemas – nii uus, et suisa kasutamata, esimeseks koolipäevaks ette ära ostetud.
Külalistega oli päris lihtne – ega meid seal ümbruskonnas palju olnudki. Lähemad paar-kolm naabrilast kutsusime ja neil käskisime oma tuttavad ka kaasa tuua, et uhkem saaks.
Kui kauaoodatud pühapäev käes, värvisin ema huulepulgaga omale ilusa suure suu pähe, loori kinnitasin patsikummiga hiiresabade külge. Ise ma päris rahule ei jäänud, aga Tõnn ütles, et peaasi, et üldse on. Külaliste pärast olime natuke pabinas, ei olnud ju kindel, et ikka kõik tulla saavad – tordi osas oli hing seevastu rahul. Ligi nädal aega oli ta seal kausis juba kuivada saanud, pidi ilus ja kõva küll olema.
Kui lõpuks lauda valmis seadma hakkasime, selgus muidugi, et selle tordiga tegelikult tugevasti mööda olime pannud – kausist välja koputades jäid kaunistused allapoole. Õnneks oli mul tragi mees – lidus koju ja tõi uue tuubi hambapastat. Nii ilusaid tähti enam aega teha polnud, sai niisama siksakid ja krussid peale veetud, et midagigi oleks. Hinges oli okas küll, et suur hulk vaeva untsus oli, ent viimasel minutil polnud enam mahti pikemaks muretsemiseks – tuli vaadata, et õigeks ajaks kõik valmis.
Kolmveerand kaheteistkümneks olid külalised kohal, siis tuli veel natuke aega jokutada, et pulmad kellapealt õigel ajal teoks saaks. Toosama põõsas valmis musitatud isatu tädipoeg oli kirikuõpetajaks. Teksti luges ta vene keele õpikust, küllap see tshõgõs-mõgõs-saripõgõs oli – aga vähemalt kõlas suursuguselt ja targalt. Noorem vend valvas äratuskellaga kõrval – ja kui kell kaksteist sai, kamandati igasugu jutuvada vait ja me kõik seisime, pihud ilusasti koos ja pilk kõrgustesse suunatud.
Tookord tundus see seismine terve igaviku võtvat enne, kui kirikukellad lõpuks andestust ja Taevaste vägede õnnistust kuulutasid – mul oli liiv sandaali sees ja koledasti oleks kratsida tahtnud, aga ei saanud ju riskida õige hetke mahamagamisega – see oleks veel nädala jagu ootamist tähendanud.
Pidu sai vägev – teised laulsid kooris ja täiest kõrist “Olgu jääv meile päike” ja hiljem veel ka seda “oi, neid kirsina punavaid huuli” (sel ajal pidime meie musitama). Taaskordse musiringi ajal saabus aga vanaema koju – vastsed abikaasad kisti lahku, mind pandi jälle tuppa kinni, kuniks Tõnn, memme käsi kindlalt kuklast sakutamas, koju oma vanemate ette lohistati.
Katkise saunakardina eest sain nädalajagu aresti, ja et Tõnn enam sahvriakna alla ei ilmunud, oli selge, et sama saatus oli tedagi tabanud. Mesinädalatest mäletan vaid uskumatu aeglusega venivat kella ning pidevat muret lapse saabumise pärast. Ei olnud mul ju selget ettekujutust, kaua see titeootus õige aega peaks võtma – öösitigi ärkasin mitu korda üles, et võimalikku lapsesaabumist mitte maha magada.
Suve lõpuks kaotasin sõrmuse ära ja et last ikka veel kohal polnud, sai sellelegi ootusele kriips peale tõmmatud. Minu esimene mees aga saadeti linna kooli – ja edaspidi kohtusime poolvõõrastena ja ebalevalt ainult vaheaegadel. Nii olen elanud juba 20 aastat – justkui nagu abielus, aga abikaasat ei kuskil. Hoolimata vahepeal lisandunud elutarkusest on südamesopis ikka tunne, et liit, mis Jumala palge ees sõlmitud sai, on püha ja hoidmist väärt.
Vahel mõtlen, et otsiks õige oma mehe ka üles – kuuldavasti polevat temagi veel teist naist võtnud.
