Mis on kõige olulisem?

Iga asi saab selline nagu sa tahad just siis, kui sa selle ise korraldad, vähemalt nii ma lootsin. See, et mina põhiliselt korraldan sõbranna neiupõlveõhtut, oli selge sellel samal hetkel, kui me pulmakutse saime, sest mulle meeldib selliseid asju korraldada.

Mhh, mis olid siis meie vajalikud eeltingimused ja takistused? Suuri rahasummasid stripparite või mullivanni üürimise peale meil panna ei olnud. Samas seda ei oleks teha ka nagu tahtnud, sest see poleks väga meielik ka olnud. Olemasolevateks vahenditeks olid pruut, kes hulle tempe linnapeal ei teeks ja meie hea tahe miskit koos teha, sest igaühe isikliku elu kulgemiste tõttu ei olnud me kõik korraga koos ammu midagi teinud.

Suurt üllatust ja ootamatuid sisselendamisi politsei või kiirabi või kellega iganes, ei olnud meil neiule algusest peale plaanis teha, sest ta on ikkagi meie sõbranna ja me arvestasime sellega, mida talle meeldiks teha ja mida mitte. Tahtsime, et sõbrannal ei oleks piinlik midagi teha. Ja miks peaks üldse keegi oma neiupõlveõhtul midagi piinlikku tegema? Kas meie eesmärk on noorpaar lahku ajada? Kas neiule peab oma sõbrannadega koos veedetud õhtust mõni haigus külge või ebameeldiv seik meelde jääma? Ja üleüldse on abiellumine ikkagi midagi nii ilusat, et isegi neiuõhtut ei tahaks mingi jänese kostüümi ja kondoomide müümisega solkima hakata.

Samal päeval korraldati nii neiu kui ka peiu õhtut. Neiu oli kuskilt kuulnud, mida kõike plaanitakse tema peiuga teha. Neiul oli hommikust saati närv sees. Ta oli nõus isegi töökaaslastele saamata jääva tulu kinni maksma, et nad varem töölt lahkuksid ja läheksid 16.30 rongiga Sauele, mille peale tema peig pidi politseiautoga viidama. Töökaaslastest keegi nõus ei olnud, ja nii süvenes neiu närv veelgi.

Ka meid tegi peiule korraldatavaks õhtuks igalt osalejamehelt 500 EEK kogumine natuke murelikuks. Et mida kõike siis seal selle raha eest ka ei tehta?! Ok, peiule strippar? Aga meie mehed vaatavad ju seda pealt? Peiule sületants? Aga kui peig ei taha, kas siis keegi teine võtab selle endale? Kes? Kas ohtralt alkoholi? Ega peig üksi ju ära ei jooks seda ja jälle meie mehed oleksid abiks? Mhh, närv hakkas ka meile endale sisse tulema.

Minu juurde jõudsid neiu ja ülejäänud 5 sõbrannat õhtupoolikul. Alustasime seitsmekesi olemasoleva alkoholi ja söökide manustamist. Kuna neiu oli ikka äraütlemata närvis selle pärast, mida tema peiuga tehakse, siis püüdsime teda rahustada erinevat liiki alkoholikokteilide sisse jootmisega. Shampus, munaliköör, õlu, viinakokteil, siider ja midagi veel ilmselt. Mõneks ajaks neiu ka rahunes, selle aja jooksul õnnestus meil talle pähe panna pikkade lokkis juustega blond parukas ja õrnpitsivahuline baleriini seelik. Ta nägi niiii armas välja! Allkirjastasime ja raamisime ühiselt neiu tõotuse, mitte unustada abielludes sõbrannasid, mõelda abielus olles ka ikka oma peaga, kanda hoolt ka edaspidi enda välimuse ja hinge eest jne.

Vahepeal püüdis neiu meid ära rääkida, et helistaksime oma meestele, küsimaks mis toimub ja mida tehakse ja kus nad täpselt on tema peiuga. Eirasime ka tema nõudmisi autodesse istuda ja kuskile Keila kanti neid otsima minna. Selle asemel sõitsime ikka Tallinna kesklinna. Ilusaks tehtud neiu oli varustatud suurte kollaste õhupallidega, mida me palusime tal möödujatele jagada. Möödujad millegipärast aga otsustasid, et nad neid pallikesi niisama vastu ei võta, vaid annavad ikka 10 või 25 EEK meile vastu. Täielik üllatus! Kas on tõesti neiupõlveõhtutel mingite asjade müümine nii tavaliseks saanud, et rahvas ostabki? Ilmselt ostetakse haledusest, et tulevane pruut või peigmees sellist piinlikku jama on tegema pandud. Ühesõnaga täiesti meie plaanide väliselt ostsid möödujad meilt õhupalle.

Vastupidiselt igasugustele keemilistele, füüsilistele ja bioloogilistele ja anatoomilistele seadustele neiu ei jäänud vindiseks ega rahunenud ka maha. Kogunenud raha eest ostsime mõned õlled poest, kulistasime need Tatari tänaval loomapoe taga kiiresti sisse. Pärast seda suundusime ööklubisse, kus tantsisime varaste hommikutundideni. Erilisi mainimisväärt vahejuhtumeid ei olnudki.

Ööklubist suundusime koos selleks kellaks allesjäänutega, neiu juurde koju, kus lasime tal oma käega õmmelda riideribadest nende abieluööks sekspesu, kuna oleme kõik rätsepaks õppinud. Pesu pakkisime ilusti ära ja kinkisime peigmehele nende pulmapäeval. Seda ei tea siiani, kas nad seda ka kasutasid või mitte.

Enne kodu poole liikumist tekkis mu peas mõte, et kas see oligi siis nüüd see pidu, mis pidi olema meelejääv ühine sõbrannade õhtu enne pulmi? Aga uksel kallistades ütles sõbranna, et aitäh, et te mulle sellisel raskel hetkel toeks olite, ma ei unusta iial. Küsisime, et ta peiule tehtavate asjade pärast muretses, aga kas ta selle pärast ei muretsenudki, milliseid hulle asju meie oleks võinud talle korraldada. Sära silmis ütles sõbranna “Ma ei kõhelnud hetkegi, et te mu kõige paremad sõbrannad olete ja ei paneks mind mingit jama tegema või piinlikkust tundma!“

Siis teadsin ma, et see neiupõlveõhtu kukkus lõppkokkuvõttes välja ikkagi meie jaoks ideaalne, sest saavutasime oma püstitatud eesmärgi — teha midagi kõik koos, oli selleks siis kasvõi muretseva sõbranna lohutamine ja rahustamine.