Pulmapidu toimus väikeses mõisas, kus mängis bänd, olid ka tantsijad, mustkunstnik ning komöödia-laadsed vahepalad. Kaks korda sai õhtu jooksul sooja sööki (külluslik praad), pluss oli kogu aeg olemas nn külmlaud. Tellitud oli kolm pulmatorti, käsitsi valmistatud kommid ning küpsised + alkohol. Üks sugulane üllatas meid aga ning tuli kohale terve perega (kuigi kutse oli vaid kahele) ehk siis oma kolme lapse ning ühe ämma ja äiaga. Registreerimise ajal ei suutnud nad oma lapsi vaos hoida: need prõmmisid uksega, läksid omavahel kiskuma, nutsid, karjusid, ema röögatas nende peale vahetevahel, kõige väiksem (11kuune) nuttis alalõpmata.
Peopaigas jooksid lapsed sihitult mööda tantsupõrandat ning laudade vahel ringi, ega kuuletunud külaliste, ega pruutpaari keelule. Perepea, ämm ja äi jõid end maani täis ning proua kolme lapse ema kamandas kõik koju alles kahe paiku öösel. Kõige tipuks tõi see suur perekond meile kokku 25 eurot kingituseks…
Miks ma seda kirjutan — lootuses, et kallid külalised, kes kunagi kellegi pulma kutsutakse, mõtlevad enne hoolega läbi, et teid on kutsutud siiski kellegi teise elu kõige tähtsamale päevale tunnistajaks, sest teid peetakse kalliks. Oleks siiski kena, kui te ei võtaks pulmakutset üksnes kui võimalust kellegi kulul end lõhki süüa ja täis juua ning välja elada, vaid annaksite oma poolse panuse näiteks sellegagi, et kui palutakse tulla lasteta, siis austate pruutpaari soovi: nende soov pole iialgi niisama emotsioonide ajel tehtud.
