Õnneks oli plaan: vanavanemate talu. Kuna rahvast oli piisavalt kutsustud, ei olnud ruumi ning pidime mõtlema õuepeole. Suure surmaga saime töö juurest suured telgid. Kahjuks olid kutsed juba ära saadetud ning süda valutas, kas ja kuidas asi üldse lõpeb.
Järgmisel päeval helises telefon ning helistas autojuht ja ütles auto ära. Pulmadeni oli jäänud nädal. Kuna mõisas oleks olnud toidunõud, söök ja majutus, siis oli sedagi vaja hakata nüüd alles otsima. Leidsime ühe lahke vasika, kes oli nõus ennast loovutama end meie toidulauale ja lahke vanapaari, kes hoolitses toidu eest.
Kolm päeva enne pidu hakkasime ülesse panema 80 ruutmeetrit telki. Kõik näis kena. Appi tulid sõbrd ja tuttavad ning ööseks oli peoplats valmis.
Hommikul läksime veel viimaseid asju lauale ostama. Tagasi tulles oli tuul telgi keset põldu lennutanud ning papist nõud tuli heinamaalt kokku korjata. Siis tuli peatäis nuttu, siiski pidi ruttu edasi mõtlema. Kutsusime uuesti kamba kokku.
Hommikuni pandi elektrit, paigaldati laudu, sätiti nõusid, käisime isegi tulevasega kuu paistel kaski toomas. Kase all võttis Jaanis shampuse lahti ning jõime veel vallaliste terviseks.
Hommikul oli esimene tervitus tume pilv pea kohal. Seda oli kõige vähem vaja, kuna terve suvi oli ju ilus päikseline - miks just tänane päev? Jaanis viis mind linna ettevalmistusi tegema ja ise läks koju tagasi. Jah-sõna üteldud, siirdusime pildistama. Saksi ees selgus, et uus tellitud pulmauto ei tule. Seisin nagu peksasaanu. Järgmiseks ei leidnud pulmaisa saksi, kuna ta oli Tartust.
Ta oli aru saanud Pärnu mnt 167, kuigi oli 67. Seikles teine siis juba otsapidi kuskil Nõmmel.
Lõpuks saime pulmavana auto lipulaevaks ning sõit võis alata pulmamajja. Teepeal saatsime veel mehega hääletades maanteel ära oma murede paki ja veel mõningad tuttavad tavad. Kilomeeter enne pulmamaja sai meie autol kütus otsa. Pulmalised läksid lähimasse bensiinijaama, kuid tõid diisli asemel bensiini. Selle ajaga oli möödunud juba 2 tundi. Kui lauda lõpuks jõudsime, sõi tagatipuks kass keset lauda magusasti sülti.
Sült oli tegelikult päris hea ja pulmalistele meeldis. Pulmalistele meeldis ka see lahke vasikas ja vanakeste tehtud koduõlu, kali, hapukapsad jne. Meeldis ka pulmavana, kellel oli tegelikult esimene pulm, aga see tuli tal ülihästi välja.
Pillimehed lasid lugu, külalised tantsisid ja mängisid. Meie äpardustega algus lõppes õnnelikult alles kolme päeva pärast. 12 juuli ei unune iial, ei meil ega külalistel. Pulma-aastapäevadel süütame edaspidi küünla ning tuletame meelde seda suurt õnne õnnetuse keskel.
