Minu vanemad on koos juba 30 aastat, sellest 27 abielus. Nendel oli suur pulm ja mina tahan ka samasugust. Pole plaanis elu jooksul mitu korda abielluda. Üks kord peab olema suur ja meeldejääv. Ma ei arvagi, et pulmadeks ettevalmistamine mehe jaoks nii põnev on, aga abiellujaid on kaks.

Rihol ükskõik, kus pulma peame

Võtsin kohe koha valimise, pulmakutsed ja ka toitlustuse organiseerimise enda peale. Lappasin päevade kaupa läbi erinevate kohtade kodulehekülgi, lõpuks valisin välja viis kohta, mida näitasin mehele ka. Üks oli näiteks kaunis mõis Lõuna-Eestis, üks aga vanaaegne talu Saaremaal. Olin veel elevil, et vaatame nüüd kõik need kohad veel täpsemalt läbi, sõidaks kuskile kohale. Tema lihtsalt kehitas õlgu, et vahet pole. Ehmatasin päris ära, miks nii. Lõpuks sõitsime sinna Lõuna-Eesti mõisa vaatama. Omanik tegi meile pika ekskursioonigi, aga Riho oli ikka kuidagi ükskõikne. Pärast ütles, et võtame aga selle ära, ilus koht ja mis aega kulutame teiste kohtade vaatamise peale. Nii jäigi. See oli juba sügisel, nüüd on kevad. Vahepeal pole palju korda saatnudki. Ma suutsin lõpuks organiseerida korraliku toitlustuse, pulmakutsedki on välja saadetud (mul oli jälle pikk piin talle peale käia, et teeks valmis nimekirja külalistest, keda tahab enda poolt kutsuda). Riho ise tegeleb muusikaga, mängib kitarri, jäi alguses nii, et tema otsib mõne muusiku, kes meie pulmas esineks. Veebruaris tuli välja, et ta pole sellega tegelenudki. Hakkasin siis ise uurima, kahjuks olid paljud juba kinni. Saime ühe süldibändi, mis mulle väga ei meeldigi, aga paremat ka leida pole.

Riho vabandas, et tööd on palju.

Eelarve kisub lõhki

Sõbrannadega abiga leidsin ühe hea fotograafi. Ta pildistas mu kooliaegse pinginaabri pulma ja need pildid olid küll väga hästi tehtud. Piltnik pole odav, aga ei taha, et pärast peaks leppima kehvade fotodega. Nii palju on veel teha — organiseerida ööbimine, mõelda täpsem kava välja, õige pulmaisagi on leidmata. Kui juba abielus sõbrannadele pulmaplaanidest räägin, on nad üllatunud ja ütlevad, et ma organiseerin kõike kuidagi kaootiliselt. Ehk peaksin palkama pulmakorraldaja. Siin on see probleem, et mul on eelarve niigi lõhki. Koht on kallis, toitlustamise peale läheb palju, süldibändki nõuab raha. Minu ja Riho vanemad lubasid veidi aidata, et eelarve rohkem raamides püsiks. Riho on muidugi pahane, et pulm nii kalliks läheb. Üks päev tülitsesime, ta ütles, et me võiks teha hoopis väiksema pulma, et mul on suurusehullustus.

Mis meestel viga on?

Ma ei saa temast aru. Abiellume ju ühe korra ja üldse on mul väga keeruline kõike ise korraldada. Vaidlesime üle tunni aja, aga see ei viinud kuskile. Tema läks hoopis sõpradega baari õlut jooma ning jättis minu arveid kokku lööma. Tean oma tutvusringkonnast ka ühte paari, kes läksid pulmade organiseerimise ajal nii tülli, et nad oleksid peaaegu pulmad ära jätnud. Ma ei taha, et me oleks ka selline paar.

Mis meestel viga on? Miks ei võiks aidata pulma organiseerimisel ja seda ka nautida?