Pettunud pulmakülaline: tundsin end pulmapeol kui kontvõõras, sest pruutpaaril polnud aega mulle isegi tere öelda

Käisin alles hiljuti ühes suures pulmas. Tegu oli mõisapulmaga, kuhu oli kutsutud sada inimest. Kindlasti oli pruutpaaril uhke seal altari ees seista ja pärast tervet mõisatäit inimesi võõrustada, kuid minule ja minu kaaslasele jäi üsna mõru maik suhu.

Asi oli selles, et pruudi näol oli tegemist inimesega, kes on mulle küll väga kallis, aga kellega ma pika vahemaa tõttu igapäevaselt ei suhtle. Tal oli hea meel mind näha ja muidugi ta abikaasal ka, aga meie suhtlus piirdus vaid lillekimbu ja õnnitluste üle andmise ja esimese kiire kallistusega. Rohkem neil kummalgi meie jaoks aega ei olnud.

Pulmapidu ei olnud otsast otsani mänge ja tantse täis planeeritud. Ettevõtmiste vahel sai ka niisama ringi jalutada, klaase kõlistada, "kibe" karjuda ning suhelda. Püüdsin leida momenti, et pruudiga paar sõnagi juttu puhuda, kuid seda hetke ei tekkinud. Alati oli ta kellegi teisega vestluses või parasjagu "rööviti" kas teda või peigmeest või oli ta üldse kuhugi ära kadunud.

Muidugi on pulmapäev kõigepealt ikkagi pruutpaari tähtis päev, aga kui on juba nii palju külalisi kokku kutsutud, kaasa arvatud neid, keda pole ammu näinud, siis oleks kogu suure ähmi ja peomelu sees ikkagi viisakas neile ka natukene tähelepanu pöörata ja vähemalt korra juttu rääkima tulla. Muidu tunnevad külalised end üleliigsetena ja neile jääb mulje, et nad on kohale kutsutud vaid selleks, et mõis saaks rahvast täis ja pärast oleks uhkem öelda, et näe, meil käis pulmas sada inimest.

Suvised pruudid, pidage seda oma pulmapäeval meeles. Teie pärast on need inimesed kokku tulnud, pühendage kõigile oma külalistele ka natuke aega, sest oma parimate sõbrannadega saate nagunii iga päev jutustada.