Poissmeesteõhtu Pärnu moodi

Hakkame avaldama esimesi Poissmeesteõhtute jutukonkursile saabunud töid.

Otsustasime korraldada sõbrale ühe meeldejääva poissmeeste õhtu. Tahtsime teha midagi erilist. Palju actionit ja vähe istumist. Kuna kogu tegevust sai ka filmitud, siis on hea ka selle järgi kirjutada. Tegevus toimus 2004. aastal juulikuus Pärnumaal. Ilm oli ilus ja soe. Tahtsime, et see oleks sõbrale üllatus, mistõttu viisime ta tulevase abikaasa oma plaanidega enne kurssi. Tema ülesanne oli meelitada siis peigmees Pärnumaale.

Peigmehe teada sõitis ta lihtsalt ühe sõbra uue pruudi sünnipäevale. Aga võta näpust. Kõigepealt teatas see neiu, et tal on sünnipäev hoopis sügisel, siis aeti peigmehele selga ilus roheline pidžaama jäneste piltidega. Ja pähe pandi ilus rohelist värvi paeltega imiku müts. Aga kuna talle meeldib pulli teha, siis ta ei vaielnud eriti vastu ka. Ilmusid kohale sõbrad. Peigmees hakkas vaikselt aimama, et tegemist ei ole mingi tavalise õhtuga. Seejärel panime talle kaela nööridega ühendatud vineeritükid, kus eespool oli markeriga kirjutatud suurelt: „Olen lapsik tüsedusel kalduv kiilakas poissmees” ja seljataha: „kuid siiski keegi tahab mind!” Peigmees sõnas, et tunneb end kui odavas Saksa pornofilmis. Oli aeg minna Pärnu linna. Selleks reisiks sai organiseeritud 7 kohaline mikrobuss. Jõhvika siider peale laetud, asusimegi teele. Esimeseks peatuseks oli meil autopesula. Pesula asus kohe Pärnu eeslinnas.

Peigmees arvas, et ju siis tahetakse enne linna sisse sõitmist auto puhtaks pesta. Musta autoga on ju piinlik. Aga tema õnnetuseks suruti talle survepesur kätte ja öeldi, et auto olgu puhas. Autopesulaga oldi eelnevalt kokku räägitud. Enne tegi veel pesulatädi talle väikese koolituse pesemise kohta. Ja hakkaski pesu pihta. Loomulikult seisid kõik sõbrad kõrval, kommenteerisid ja õpetasid. Vahepeal ajas peigmees neid survepesuriga taga ja pritsis ka möödaminevaid inimesi ja küsis neilt, kas nad äkki sooviksid altpesu. Igatahes auto ja veljed läikisid lõpuks. Töö oli kiire ja korralik. Vahepeal sai kõvasti siidrit joodud ja seda ka peigmehele joodetud. Järgmine käik oli apteek. Joogisele peigmehele oli vaja ju mähkmeid. Selleks sobis Härma kaubahoovis olev apteek. Apteeki sisse jõudes ei hakanud me pikalt arutama ja ostsime ühed täiskasvanu mähkmed. Palusime sisse mitte pakkida, kuna hakkame kohe kasutama. Kuigi peigmees keeldus neid kandmast, ei olnud tal kahjuks valikut. Apteekri säästmiseks panime mähkmed talle riiete peale. Apteekrile lubas peigmees veel enne ära minekut, et kuna tal enureesi veel pole, siis ta ei kavatse sinna ka midagi sisse lasta. Enne apteegist väljumist oli tal vaja hädasti kiikuda lastele mõeldud puust kiikhobusel. Oli aeg edasi minna.

Pruudile oli tarvis pesu osta. Ja loomulikult oli ka seal enne kõik kokku lepitud. Pesu õnnelikult käes, sõitsime edasi. Järgmine peatus oli Sex Shop. Seal midagi kokku lepitud polnud, jäi lihtsalt tee peale ette. Müüja ei lubanud alguses filmida, aga siis kui teavitasime, et televisioon lubas meile 15 krooni kui filmime Pärnu sekspoode ja saame 25 krooni veel lisaks kui müüja ütleb lõpuks „Stopp AIDS!”, lubati meid kaameraga sisse. Sekspoest me kahjuks küll midagi ei leidnud, õigemini peigmees keeldus sealt ostmast — pidi omalgi kõike käepärast olema. Edasi läks sõit Port Arturi juurde.

Seal anti peigmehele kätte kübar. Eesmärk oli saada raha inimestelt, et vaadata, kuidas siis ka tulevikus rahaliselt kulgema hakkab. Et seda oleks kergem teha, selleks andsime talle kotikese sibulatega ja ühe kirikulehe. Peigmees ei lasknudki ennast kaua paluda. Juba mõne aja pärast sai ta ühelt tütarlapselt oma esimese 10 krooni. Ühelt noormehelt sai jälle paki preservatiive. Tema sai ka vastutasuks kirikulehe. Kuna sibulaid keegi ei tahtnud, otsustas peigmees hoopis preservatiivi müüma hakata.

Teinud tunnike rasket müügitööd, sai peigmees oma mõnikümmend krooni. Järgmiseks peatuseks oli planeeritud Pärnu rand, kus peigmees kohe esimese asjana ennast kõhuli viskas ja roomama hakkas — ta pidavat õunauss olema. Siider mõjus hästi. Pidime hakkama kiiremini tegutsema. Võtsime suuna lõbustuspargi poole. Aga teele jäi meile ette mingi kontsert, kus esines Ewert Sundja.

Otsustasime, et meil on vaja teda kuulama minna. Kuna tasuta sisse ei tahetud meid lasta, otsustas peigmees piletipunkti juures seisvatele inimestele laulma hakata. Inimesi võis olla kuskil 30 ringis. Kuna keegi temaga kaasa ei laulnud, läksime hoopiski turvameeste juurde, äkki nemad lasevad sisse. Tuimade nägudega seisid turvamehed oma kohtadel ja ütlesid, et ilma piletita sisse ei saa. Kuigi peigmees väitis, et Ewert Sundja on tema sõber, ei lasknud turvamehed meid ikkagi sisse. Nendega vaielda ei olnud mõtet. Sellest kontserdist kirjutas ka Pärnu postimees ja peigmehe pilt oli ka lehes. Lehes olev artikkel mainis, et huvitavaid tegelasi liikus ringi.

Meie aga otsustasime edasi minna ja jõudsimegi lõppude lõpuks lõbustusparki. Eesmärk oli saada tasuta ilmarattale. Peigmees oli ainuke, kes seda lõpuks, pärast pikka lunimist ka sai. Teinud tiiru ilmarattal, ootas meid ees striptiisiklubi „Marylin”. Striptiisitarid nägid reaalset raha sisse astumas ja hakkasid üksteise võidu laval tantsima ja ronisid seejärel kiiresti sülle ja praktiliselt iga sületantsu ajal pressisid igaühelt 25 krooni. Pidime kuidagi asjasse sekkuma.

Selleks otsustasime saata peigmehe ise lavale tantsu lööma. Saanud selleks loa, asuski peigmees laval tantsu vihtuma. Ilusti ümber toru ennast hõõrutades ja keerutades nii, et ülevalt tuli krohvi, hakkas ta hoogu üha sisse saama. Pärast kolme ilusat muusikalist pala loksus toru, lava peal olev peegel oli näpujälgi täis ja peigmees ise oli ennast aluspüksteni paljaks koorinud. Sokid olid ka jalas. Siis ronis ta lavalt maha ja läks mingite meeste juurde ennast hõõrutama. Tuli välja, et mehed olid Rootsist pärit ja peigmehele pisteti kokkuvõtteks veel aluspükstesse 75 krooni. Striptiisitaridelt sai peigmees tervenisti neli krooni. Tellisime siis lõpetuseks peigmehele veel privaattantsu. Sellega oli ametlik osa lõppenud.

Sõitsime tagasi kohta, kus ootas meid saun ja ööbimispaik. Olime kõik nii väsinud, kui lõpuks sauna jõudsime. Üritasime natuke tuju joogi ja grill-lihaga üleval hoida, aga keegi ei viitsinud isegi mitte liha keerata — kõrbes see meil kõik ära. Otsustasime magama minna. Saunast oli ööbimiskohani paar kilomeetrit. Une peletamiseks hakkasime laulma. Peaaegu sihtpunkti jõudes ja laulu jorisedes tuli meile vastu mingi küla naisjoodik, kes vaevu ratta najal kõndis. Meile käratas ta, et me oleme haiged. See oli meie jaoks üllatus.

Samas jõudsime ööbimispaika ja keegi ei viitsinud selle üle pikemalt juurelda. Eks perearst selgitab. Pärast sellist poissmeesteõhtut on nii mõnigi sõber öelnud, et ei julgegi abielluda. Igatahes oli see üks elu meeldejäävamaid poissmeeste õhtuid.