56aastasel Timil oli agressiivne ajukasvaja ning arstide sõnul oli tal elada kõigest kolm kuni kuus kuud. Kuid mõned tunnid enne hetke, mil pruutpaar oleks öelnud altaril teineteisele “jah”, tegi Charlotte’i isa pereliikmete keskel oma viimase hingetõmbe.

“Helistasin, et teatada oma isa surmast ja seejärel, et jätta ära oma pulmad,” meenutab meditsiiniõena töötav Charlotte rasket päeva. “Korraks mõtlesin, et ma ei suudagi enam kunagi abielluda. See oli väga raske, tundsin, et ei tahagi abielluda, kui mu isa ei saa mind üle anda.”

Charlotte’i sõnul ei saanud ta isa enne rasket diagnoosi arugi, et tal midagi viga oleks. Naise sõnul ei suitsetanud ta isa kunagi, ei tarbinud pea kunagi alkoholi ja oli üldse vaevu haige. Alles jaanuaris hakkasid tervisehädad pihta — isa mõistis, et ta ei suuda enam arvutiekraanilt e-kirju lugeda. “Ta valmistus konverentsikõneks seoses Kopenhaagenis oleva tööga, aga ta ei saanud aru, mida ta loeb ning läks oma ülemuse juurde, kes ütles talle, et ta näeb välja, nagu ta oleks alkoholi tarbinud,” rääkis naine. “Mu isa mõtles kogu aeg, et ju see on stressist.”

Sellegipoolest otsustas Tim arstide poole pöörduda, kus avastatigi karm reaalsus. Siis hakkas kõik kiiresti allamäge minema… “See oli kohutav. Meie kõige suurem õudusunenägu,” tunnistas Charlotte. “Sellest päevast tema surmani oli 82 päeva, kuigi nad ütlesid, et tal on elada kolm kuni kuus kuud. See käis nii kähku.”

Charlotte’i pulmapäeval helistas ta ema talle ja palus kuulata isa hingamist, sest see oli muutunud väga sügavaks. “Nii ma sõitsingi kohe kohale ja oligi kõik. Me olime kõik ta ümber, kui ta lahkus,” meenutab ta päeva, mis tõenäoliselt mitte kunagi meelest ei lähe. “See kõik on pisut udune. Ma ei tahtnud juba eelmisel õhtul ta kõrvalt lahkuda. Jätsin ta televiisorit vaatama ja kooki sööma.”

Peale esimest šokki, otsustas Charlotte siiski oma abikaasa, Ashley’ga 17. mail abielluda. “Mu vend andis mu üle ja pidas kõne."