Kui järve äärde jõudsime, siis võttis ta mu käest kinni ja viis kalda juurde ning ütles „Nii kahju, et loojuv päike pilve taga on, oleksin tahtnud koos sinuga päikeseloojangut vaadata“. Oli tõesti kahju, sest järve ääres päikeseloojangut vaadata on väga ilus ja rahustav. Eriti kui olla koos inimesega, keda sa kogu südamest armastad. Lisaks olime kohas, kus ma varem käinudki polnud ning mis oli ääretult armas ja kuidagi kodune.

Järsku, täiesti ootamatult võttis ta mult käest kinni, laskus ühele põlvele, võttis punase karbi taskust välja ning küsis: „Monika, kas sa tuleksid mulle naiseks?“. Olin seda hetke oodanud mitu aastat juba ja nüüd lõpuks ometi! Vastasin: „Jah, Uve, muidugi!“. Uve tõusis püsti ja pani sõrmuse mulle sõrme, siis me kallistasime nii kõvasti ja nii kaua, justkui oleksime seal kalda ääres seisnud mitu mitu tundi. Pisarad jooksid mööda põske alla ning süda tuksus nii kiiresti ja kõvasti, et oli tunne, et võib seest välja hüpata. See hetk oli meie kooselu ajal üks kõige ilusamaid ja õnnelikumaid. Meie armsa ja ilusa hetke peatas üks vana autoromu, mis ka korraks järve äärde peatuma jäi ja millest üks noormees välja hüppas ning meile hõikas: „Ilusat õhtut noored!!“ Ning peale mida autosse tagasi hüppas ja minema sõitis. See tegi meile tohutult nalja ja tekitas veelgi rõõmsama tunde.

Loomulikult jäädvustasime selle õhtu ja hetke ka pildiga. Joonistasime liivarannale oma nimetähed, südamed ning aastaarvu, mis oli meie kihlumise aastaks ning tegime sellest mitu pilti. Neid pilte vaadates tuleb meile see kaunis õhtu ikka ja jälle meelde.

Järve äärest koju tagasi sõites hoidis Uve mul terve tee käest kinni ja iga paari minuti tagant vaatasime üksteisele silma ning naeratasime. Lause: „Ma armastan Sind“ tähendas nüüd palju rohkemgi veel kui enne. Õhtul magama minnes oli tunda veel ootusärevust ja liblikaid kõhus. Mõte abiellumisest inimesega, kes on sulle kõige kallim, kogu su vara ja keda sa armastad siin maailmas üle kõige, oli nüüd lähemal kui eales varem. Terve öö sai mõeldud ainult sellest, millised meie pulmad võiksid olla. Millist kleiti kanda, milline soengu teha, milline peaks olema mehe ülikond, mis värvi, kingad, lilled, sõrmused ja palju muud. Neid mõtteid oli nii palju, et kui äratuskell hommikul käima hakkas, siis mõtlesin, et kas tõesti on öö läbi ning juba hommik?!..

Oma kihlumisest me suurt sündmust või pidu ei teinud. Andsime oma lähedastele sellest spontaanselt paari päeva jooksul teada. Kõige tähtsam oli see sündmus ju ikkagi meie jaoks. Loomulikult olid meie otsuse üle abielluda õnnelikud kõik meie lähedased sugulased, sõbrad, tuttavad ja töökaaslased. Sooviti õnne ning taheti teada juba pulma kuupäeva, et pika laua taha saada.

Kahe kuu pärast möödubki juba meie kihlumisest üks aasta. Soovist sellel aastal abielluda tekkis meil aasta alguses jaanuaris. Mõte, et pulmapäevaks kõik korraldatud saaks ning piisavalt pikk aeg oleks kõik asjad läbi mõelda ja mängida, saigi otsustavaks kuuks august. Pulmapäevani on küll veel aega, aga siiski veel palju palju teha ja mõelda.

Loe Monika ja Uve esmakohtumisest Pulmablogist!