Pulmablogi: saage tuttavaks Naisteka pulmablogijate Monika ja Uvega
Alates tänasest kirjutab üks noorpaar Naistekas pulmablogi. Noored räägivad kõigest, mis pulmadega seotud — ettevalmistused, mured, rõõmud, rasked valikud… Oma tähtpäeva planeerimisele lubavad meil kaasa elada 26aastane Monika, kes töötab rahvusvahelises firmas kliendihaldusjuhina ning 26aastane Uve, kes juhatab autoremonditöökoda ja töötab autoremondilukksepana.
"Oleme koos olnud 9 aastat ja kaks kuud ning soovime vabaabielu lõpetada abielludes ja seda kirikliku laulatusega selle aasta augustis (25.08.12).
Hetkel oleme teinud pulmade toimumiseks päris palju ettevalmistusi ja tööd, et kõik meie ilusal päeval sujuks just nii nagu seda meie soovime," kirjutab Monika.
Enne kui pulmade ettevalmistuse juurde läheme, räägib Monika, kuidas ta Uvega kohtus.
Meie esimene kohtumine oli aasta 2003 juunikuus, mil toimus suve suurim ja kaua oodatud rannapidu. Olin kõigest seitsmeteistkümneaastane. Jalutasin oma kuueteistaastase õe ja sõbrannaga läbi metsa ning üritasime oma siidripudeleid kuidagi lahti saada. Tol ajal olid siidrid veel klaaspudelis ja selle avamiseks oli vaja ka pudeliavajat, mida meil loomulikult ei olnud. Kuna pudelite avamiseks üritasime kasutada jõudu, puuoksi ja mida kõike veel, siis olime suurtes naerukrampides. Meie naeru ja itsitamist kuulsid eemal olnud meievanused noormehed, kes tõttasid kohe meile appi, et äkki saavad meile siidripudelite avamisel abiks olla. Tegelikult soovisid nad meiega eelkõige muidugi tutvust sobitada, mis sel hetkel ka meile väga meeltmööda oli.
Järgmisel hetkel neid noormehi nähes oli ühega neist kohe selline tugev tõmme. See poiss üritas kõigest väest minu tähelepanu saada ja haaras mul käest kinni. Justkui oleks võitnud trofee ja üritaks seda nüüd endale hoida, et keegi seda käest ära võtta ei saaks. „Kes ees, see mees!“ võib nüüd tagantjärgi selle kohta öelda. Meid oli 3 ja neid 4, mis justkui tähendas, et igaüks leidis omale kellegi. Nende kambas oli ka üks teine noormees, kes pidevalt mind jälgis ja minuga juttu teha üritas. Kuid millest mina muidugi välja teha ei tahtnud, sest olin ju just omale „poiss-sõbra“ leidnud!
„Minu poiss“ üritas teha kõik selleks, et mul oleks silmi vaid tema jaoks ja üritas võimaikult palju minu tähelepanust endale saada ja võita. Peale meie esimest kohtumist ja esimest suudlust me hakkasime rohkem suhtlema ning millest arenes suhe ja muidugi ka armumine. Kuid see suur ÕNN ei kestnud kaua. Kolme kuu pärast jättis ta mind maha teise tüdruku pärast. Mõtlesin, et nüüd ongi elu läbi ja ma ei leia enam mitte kunagi kedagi teist. Olin tõsises armuvalus ning nutsin pidevalt.
Kuid ühel päeval, mõned päevad enne aastavahetust sain sõnumi võõralt numbrilt: „Kuidas sul läheb? Sa meeldid mulle“. Mõtlesin, et kas tõesti tahab eks mind tagasi saada ja saadab mulle sellise sõnumi. Hakkasin siis kohe uurima ja puurima, kes sõnumi autor olla võiks. Peale kolmanda sõnumi saatmist noormeestele, kes minu arvates võisid sellise sõnumi mulle saata, sain ka lõpuks ühe vastuse. Vastuses seisis:“ Jah, mina“. See sõnumisaatja oli hoopiski see teine noormees, kellega me suvel mõned kuud tagasi kohtusime, kuid kelle vastu mina midagi ei tundnud ja kellest ma väljagi tol korral ei teinud.
Selgus ,et ta oli väga oodanud seda hetke mil minuga ise ühendust võtta. Kuna „meie“ ei olnud enam koos, siis see võimalus tal avaneski. Peale seda sõnumit hakkasimegi palju aega koos veetma. Käisime sõbrannadega paljudel pidudel ja koosviibimistel kuni 2004. aasta 14.veebruarini, mil ma sain oma uuelt noormehelt armsa sõbrapäeva kingituse ja esimese tõelise suudluse, mille taga olid sügavad tunded ja soojus. Sel päeval sai meile selgeks, et me oleme paar. Me olime koos aega veetnud ja sõpradega koos väljas käinud üle kolme kuu enne kui me üksteist tõesti leidsime.
See oli tõeliselt ilus armumine, mida ma pole oma elus kunagi varem kogenud. Sellest ilusast ja armsast armumisest kujunes välja armastus ja kooselu. Tänaseks olemegi koos olnud juba üle üheksa aasta. Meil on olnud palju ilusaid ja suurepäraseid hetki, mis on meie suhte muutnud väga tugevaks ja mälestusterohkeks. Muidugi on ka halbu ja kurbi kogemusi, kuid sellegipoolest oleme suutnud jääda kokku ja leidnud, et just meie peamegi elu lõpuni kokku jääma. Sellisele avastusele tulime eelmise aasta suvel, mil minu elukaaslane mind omale naiseks palus. Seda väga ilusal ja romantilisel viisil. Tänaseks oleme juba nii kaugel, et kavatsema abielluda sel suvel augustikuus. Ootame seda päeva väga, mil meist saaksid ametlikult abikaasad. Lisaks loodame ka varsti oma pere suurendamisele, mida me oleme juba kaua-kaua oodanud. Loodetavasti see ime juhtub varsti :)
Monika ja Uve kirjutavad Naistekasse nüüd kuni pulmapeoni kaks korda nädalas!
Auhinnaks töö ja vaeva eest kingivad Naistekas ja Swissôtel blogijatele luksusliku ja romantilise elamuse Swissôtelis!
Täpsemalt: 1 öö majutust kahele inimesele Swiss Advantage toas koos rikkaliku buffet hommikusöögiga restoranis Café Swiss ning Pürovel Spa & Sport keskuse kasutusega. Noorpaari ootab toas ees romantiline üllatus! Kingituse saab ära kasutada aasta jooksul.
