Miks abielluda, kui ei raatsi isegi korralikku pidu korraldada? Või ei ole vägev pulmapidu kõikide inimeste jaoks sugugi ühtmoodi tähtis? Oma mõtteid abiellumise ja pulmade kohta vahetavad neli naist, kellest kolmel on abiellumise kogemus olemas ja kelle kõigi kogemused ja arvamused on teatud määreal erinevad.

Reeda pulmad nõukogude ajal

Kui Reet (43) abiellus, oli aasta kaheksakümmend neli ja valitses sügav nõukogude aeg. Tema pulmad olid vägevad, nagu tol ajal kombeks. - Ega ei teagi, et siis oleks teistmoodi abiellutud, räägib naine ise. Olime mõlemad noored ja eks vanemad toetasid, kuid pidu oli vägev. Suure mürinaga abiellusime ja päris ilma mürinata läksime seitse aastat hiljem uuesti lahku. Aga pulmas voolas viina nii, et praegu ajaks sellised kogused mulle küll hirmu nahka. Tol ajal oli see ju põhiline, mida pulmas joodi. Mäletan veel, et üks mu ema sõbranna oli viinapoes müüja, see hakkas meid siis juba hulk aega varem tasakesi varustama. Kohutav!

Kui küsida, kuidas ta ise oma pulmadega ka rahule jäi, väristab Reet õlgu. - Ma mäletan ainult kohutavat väsimust, ütleb ta. Ootasin siis juba esimest last, nii et ega ma ise ju tilkagi juua ei tohtinud. Aga kõik need soengud ja meigid ja kleidiproovimised väsitasid mind nii kohutavalt ära, et kui see tseremoonia siis ise kätte jõudis, oleksin ma tahtnud ainult kodus teki all olla. Ja pidu kestis muidugi õige eesti kombe kohaselt seni, kuni viimanegi külaline oli ennast silmituks joonud ja enam isegi laua taga istuda ei jaksanud. Mõne puhul kestis see peaaegu kolmanda päeva hommikuni. Halb oli see, et pulmad peeti maal mu mehe vanematekodus. Oleks mingid renditud ruumid olnud, oleks ehk peol ka vähe konkreetsem lõpp olnud.

Küsimuse peale, kas ta ka praegu samamoodi, suure peoga abielluks, vastab Reet, et suurest peost ta ilmselt ei hooliks. –Läheksin selle raha eest parema meelega hoopis kuskile mõnusale pulmareisile, arvab ta. Aga ega ma vist enam abiellugi. Pole nagu põhjust.

Oma praeguse elukaaslasega on Reet elanud koos juba pea kümme aastat, kuid abiellumist ei pea nad kumbki tähtaks. - Eks on vanemaks saadud ja kuidagi nagu ei viitsi enam, sõnab Reet. Me oleme materiaalses mõttes üksteisest küllaltki sõltumatud ja ühiseid lapsi meil ka ei ole. Muidu võib-olla veel mõtleks. Aga meie puhul ei loe see paber tõesti midagi, tunnen ma.

Karini pulmad — sai vaikselt ära tehtud

Karin (29) abiellus kolm aastat tagasi. Vaikselt. Selleks ajaks oli ta oma mehega koos elanud juba neli aastat. Ja neil oli ka juba ühine laps. - Eks ta suures osas lapse pärast toimuski, selgitab Karin. Tahtsin ju lõpuks oma perega ühist perekonnanime saada. Ja paljud asjad on lihtsamad ka, kui ametlikult abielus olla. Mõtlesime,et kui me nagunii juba koos elame ja oleme, võime ju ka abielluda. Aga sisuliselt ei muutnud see meie jaoks midagi.

Valgest vahukoorekleidist ja suurest vahukooretordist ei ole Karin enda sõnul kunagi unistanud. Ta ütleb, et ei mäleta, et oleks pulmades kui sellises üldse kunagi midagi romantilist ja unistamisväärset leidnud. -Minu jaoks on romantiline oma mehega kahekesi kuskil mererannal veini juua või mõnes vahvas kõrtsis pidutseda või kasvõi üks nädalavahetus omaette oma maakodus veeta. Sellised asjad. Mitte suured pulmad. Palju sinna ikka sellist rahvast kutsuda on, kellest sa hirmsasti hoolid? Sugulasi on meil kahepeale vaid käputäis ja tõelisi sõpru ju kümneid ja sadu ei ole. Ja nendega, kes on, meeldib mulle ka rohkem oma koduaias lihtsalt grillida ja õlut juua. Ilma mingi põhjuseta. Mugavates riietes ja asjatute väljaminekuteta. See raha oleks meil ju olnud, kuid me ei näinud sellisel investeeringul mingit mõtet, lisab Karin.

Küsimuse peale, kas keegi neile peo korraldamata jätmise pärast ka viltu vaatas, raputab Karin veendunult pead. - Sõbrad küll mitte, ütleb ta. Mitmed me sõpradest on ise samamoodi teinud ja kõikide me sõprade ühine arvamus on, et kuigi pidutseda oleks lahe, ei ole see siiski teiste asi, kuidas keegi abiellub. See on ju ikka kahe inimese väga isiklik otsus, kas ja kuidas nad abielluvad. Ei maksa ka kohe järeldada, et inimesed on nii vaesed, et ei suuda endale pidu võimaldada. Mõned lihtsalt ei taha.

Mairi — pulmi ei tule, sest raha pole

Mairi (24) tunnistab siiski, et tema ei ole oma elukaaslasega küll just nimelt raha vähesuse tõttu abiellunud. - Ja küllap ei ole nii suurt kihku ka veel, lisab ta. Aga tõesti — korralikud pulmad maksavad roppu raha ja seda on meil praegu olnud küll muukski raisata. Ja mina teistmoodi ei taha. Võib-olla kunagi hiljem mu arvamus muutub või võib-olla siis, kui meil lapsed oleks, abielluks vaid abiellumise pärast. Aga praegu on mul küll oma pulmade osas omad unistused ja nende hulka kuuluvad tingimata ilus kleit, mida pärast vaid kapis vaatamas käid, ja korralik pidu. Võib-olla ei saagi neid päris unistusteks nimetada… Võib-olla on see pigem mingi lapsepõlvest kaasa tulnud ettekujutus, kuidas need asjad käima peaksid. Võib-olla olen ma lihtsalt kivistunud vaadetega, naerab Mairi.

Teisi need „kivistunud vaated” Mairi sõnade kohaselt siiski ei puuduta. Ta ühineb Karini seisukohaga, et pulmad on igaühe isiklik asi ning arvab, et teistel pole mingit õigust kellegi otsust sellises küsimuses kommenteerida. - Ma saaks veel aru, kui keegi kutsuks hirmsa hulga külalisi kokku ennast õnnitlema ja pärast lillede vastuvõtmist ütleks et sorry, kogu lugu, lähme nüüd laiali. Sellisel juhul saaksin ma pettumusest aru. Aga ma ei tea kedagi, kes nii oleks teinud.

Jaanika pulmad — täisvärk

Jaanika (31) abiellus viis aastat tagasi ja tema pulmas oli kõik, mida ühelt „korralikult” pulmalt on harjutud ootama: lookas laud, mitmekorruseline tort ja oma sada külalist.

- Kuidagi juhtus nii, et teistsugust mõtet ei tulnud pähegi, ütleb naine ise. Kõigepealt — mu mees on väga igasugustes traditsioonides kinni. Ta palus mul ikka korralikult kätt, kihlasõmuse, piduliku õhtusöögi ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Ausalt öeldes pidin ma piinlikkuse kätte ära surema, kui ta keset heledalt valgustatud restorani mu ees põlvitama kukkus!

Ent ka Jaanika ise ei olnud hetkekski mingile teisele variandile mõelnud, kui et pulmad peavad meeldejäävad tulema. - Ja siis veel mu isa! hüüatab naine. Kui ta kuulis, et me abielluda kavatseme, hakkas ta kohe rahmeldama, nii et mul tekkis vahepeal juba kahtlus, ega ta ise abielluma hakka. Koos mu mehega nad seal toimetasid, nii et mina pidin endale ainult kleidi välja valima ja enda isiklike sõprade nimekirja koostama. Ega mind sellesse ei pühendatudki, kui palju miski maksma läks. Tean ainult, mis mu mees mulle hiljem ütles — et pulmakinkide ja põlle sisse korjatud raha näol saime me vist isegi üle poole rahast tagasi.

Jaanika ütleb, et temal on om pulmadest küll ainult head meenutada. - Ja eks meil ikka vedas ka — ilm oli tookord hästi ilus, pulmavana oli oma ala proff ja kõik, mis me planeerinud olime, õnnestus nagu õlitatult. Tore pidu oli! Ainult mu kannad olid pärast koledasti rakkus — terve õhtu ainult ootasin, millal kingad jalast ära saaks võtta!

Isiklikest ilusatest mälestustest hoolimata ei leia Jaanika, et pulmapeo pidamata jätmises midagi taunimisväärset oleks. - Meil läks kõik kuidagi loomulikult ja lihtsalt, ütleb ta. Kuid paljalt sellepärast, et nii on kombeks ja kõik ju teevad, pole küll mõtet rahmeldama hakata. Arvan, et see on ikkagi nii suur asi, et seda peab tegema täpselt omaenda sisetunde järgi. Kui pulmapeost peaks mingil põhjusel pärast mõru maik suhu jääma, et oli seda nüüd vaja ja tohutu rahahulk on mitte millegi peale ära raisatud, pole suurel peol küll mõtet!

Niisiis on kõik vestluspartnerid ühel meelel vähemalt ühes — abiellumine ja pulmad on täielikult ainult kahe inimese omavaheline asi, mille kohta ei ole ühelgi kolmandal osapoolel õigust sõna võtta (kui talle asjast just vale ettekujutust ei ole antud, nii et ta on seeetõttu ennast suureks peoks ette valmistanud, mida aga ei tulegi!). Kõik ei tahagi suurt pidu.

Ei ole õige, et kõik naised on väikesest peale ainult kaharast kleidist ja uhkest soengust unistanud. Ning kui kellelgi ei ole tõesti võimalust või raatsimist kümneid ja sadu tuhandeid kroone üheainsa peo alla panna — ka see ei anna veel õigust selja taga sosistada ja kedagi haletseda. Varieeruvad ju põhjusedki, miks üldse abiellutakse — paljud ikka sellepärast, et nii on kombeks ja nii tundub õige. Abielluda võidakse ka sellepärast, et saada ühine perekonnanimi ja seeläbi oma ühtekuuluvustunnet suurendada. Ja abielluda võidakse ka täiesti proosalistel põhjustel, nagu ühine vara ja ühine tuludeklaratsioon. Põhjused on isiklikud ja abiellumise viis igaühe vaba tahe.

Vaevalt, et pulmapeo vägevus või ärajäämine kuidagi kellegi abieluõnne mõjutab. Kuid samas on ju ikka tore, kui kellelgi on viitsimist ja raatsimist ka üks korralik pulmapidu korraldada — nii et on, mida meenutada!