Mäletan pilte oma ema ja isa pulmadest — noored ja lõbusad ning vanad ja kabedad värskelt lehte läinud kaskede all, muusikute orkester mängimas ning pidulaud lookas. Kui kunagi ema käest küsisin, kuidas te jõudsite kõik need külalised ära toita, samas kui me isegi kartulite peal elasime, ütles ta vaid, et paljud tõid midagi… kes tõi pooliku sea, kes muud kraami ning muusikud mängisid sõpruse poolest poolmuidu.

Hea ja lihtne, mõtlesin. Tollel ajal. Tänapäeval võib aga mõtlema jääda, kas leiduks veel neid, kes heast südamest appi tõttaks. Tasuta söömatulijaid leiduks ilmselt küll, aga… kas oldaks suguluse või tutvuse poolest üldse valmis ise abi pakkuma. Vaadates enda ümber ringi — ei tasu ilmselt loota.

Võib-olla igatsen ähmaste minevikumälestuste tõttu liiga ideaalseid pulmi? Kuid mille pagana pärast neid siis peetakse? Võib-olla tõesti vaid paari enda pärast, nagu tõestavad need, kes vaid isekeskis end paari panna soovivad. Mina olen rahul ka vabalt kooselamisega. Aga kui pidu, siis selline, et kõigile positiivselt ja erilise koonerdamiseta meelde jääks.

Olen käinud pulmades, mis võiksid olla ideaalsed. Ühes pulmas oli olemas ka vikerkaar, nagu „tellitud“. Kas ma ise jõuaks selliseid korraldada? Ilmselt mitte. Vanemad on eas, kus ootavad juba ise abi ning teisest küljest oleks neil ehk veidi piinlikki, et väike pension lapsi toetada ei luba. Säästa pole enamasti nõukogude ajal elanud inimestel suurt midagi õnnestunud, kui nad just ei juhtunud kolhoosist endale midagi erastama või ei saanud isaisade vara tagasi.

Miks siis ise ei suuda? Saan keskmist Eesti palka. Laenu ja kommunaalkulud ära makstes jääb järele raha, mis kulub söögile ja riietele. Olen õnnelik inimene, sest vähemalt ei pea kuu lõpus võlgu võtma, nagu olen kuulnud inimesi tegemas.

Seega, kas keskmistel inimestel on täna mõtet üldse suurtele pulmadele mõelda? Ma arvan, et ei ole. Võib mõelda väikestele või suisa pisikestele. Võib ju võtta näiteks 3000 eurot laenu, kuid selle tagasimaksmisele saab jätta mõtlemata vaid siis, kui peas ruumi vaid suurele armastusele. Ja kas tänapäeva ideaalis ei peaks ka pärast pulmi reisile sõitma? Nii, stopp.

Seega, pulmad tunduvad tõesti olema midagi kuninglikku, midagi erilist. Palju õnne neile, kes saavad neid korraldada nii, nagu seda südamest soovivad.