"Meie tähtis päev oli 28.12.2007.

Kuna soovisime, et meie päev olekski ainult meie päev, siis pulmapidu tuli tagasihoidlik ja kutsutud olid ainult pereliikmed. Päeva ennast meenutavad väikesed apsud, üllatused ja ootamatu olukord.

Jäime paljude asjadega viimasele minutile, näiteks tabaluku graveerimisega ja Murphy seadustele omaselt ei saanud Rakveres kuskilt taolist teenust, sest olid pühad ja puhkused. Suundusime Tallinnasse, kus käisime ühe graveerija juurest teise juurde ja lõpuks tulime ikka koju puutumata tabalukuga, sest kiirtööd ei pakkunud keegi ja küll oli üksvõi teine koht suletud. Viimasel õhtul enne tähtsat päeva hakkasin pulmalehti välja printima ja kokku panema, aga printer kaotas jaksu ja printis ühte lehte 5-10 minutit, lehti oli sadu ja lõpuks loobusin öösel kell 3, sest loetud tundide pärast oli vaja juba tõusta.

Värisevate jalgadega "Jah!"
Kui aeg hakkas lähenema “Jah” sõnadele, siis minu jalad hakkasid aina enam värisema. Mitte hirmust sidumise ees, vaid ärevusest ja ülimast õnnetundest. Mul oli raske isegi sõnu välja saada, sest hääl ka värises ja näolihased tegutsesid omaviisi, olin päris naljakas vaatepilt.
Vähesest unest hoolimata ei olnud ma hommikul teps mitte väsinud ja kell 8 olin juba 50km kaugusel ilusalongis, kust väljusin teksade, dressipluusi ja looriga. Kodus pressisin ka kleidi selga. Pressima on õige sõna seetõttu, et lasin kleidi kitsamaks teha, aga suutsin enne pulmi 3kg juurde võtta.

Kaotasin teadvuse

Registreerimisele jäime veidi hiljaks, aga see ei olnud probleem, sest olime sel päeval ja üldse sel aastal viimased abiellujad Järvamaa perekonnaseisuametis. Kohale jõudes ootas meid üllatus, sest ETV ja Järva Teataja palusid luba registreerimist jäädvustada. Kuna lugu tehti Marika Martinist, siis ei hakanud keelama, kuigi nende kohalolek tekitas veidi ebamugavust.

Kui aeg hakkas lähenema “Jah” sõnadele, siis minu jalad hakkasid aina enam värisema. Mitte hirmust sidumise ees, vaid ärevusest ja ülimast õnnetundest. Mul oli raske isegi sõnu välja saada, sest hääl ka värises ja näolihased tegutsesid omaviisi, olin päris naljakas vaatepilt. Kui mees oli abieluaktile oma allkirja andnud ja kord jõudis minu kätte, siis pliiatsi haaramise asemel võtsin mehe kaela ümbert kinni ja kaotasin hetkeks teadvuse. Kui akna all vaikselt toibusin, siis hakati nalja tegema, kuidas ma viimasel minutil ikka ümber mõtlesin. Pärast seda muutus õhkkond pingevabamaks, minu jalad enam ei värisenud ning peale lühikest vahepausi andsin ka enda allkirja ja sain maailma magusama musi vastu.

Päeva parim osa oli pulmasviidis

Edasi läksime tagasihoidlikule õhtusöögile, mida väga pikaks ei venitanud, sest olime broneerinud pulmasviidi, kus plaanisime õhtu teineteise seltsis viibida. Kuna abikaasa oli meie auks paar pokaali shampust joonud, siis meie ehitud pulmadžiibiga sõitsin spaa-hotelli ette mina. Päeva parim osa oligi pärast pikka päeva kahekesi pulmasviidis, aga sellest ma pikemalt rääkima ei hakka.

Sel õhtul olime tõesti lähedasemad kui kunagi varem, aga kindlustunnet see hetkega ei suurendanud. Tänaseks on see muidugi veel suurem kui oli viis aastat tagasi, sest oleme koos ka kõige suurematest kändudest üle saanud ja toonud siia ilma kaks ülitoredat poega, kes kindlasti ei jää meie ainsateks lasteks:)"

Möödunud nädalal kutsusime lugejaid üles kirjutama meile oma pulmapäevast ja meenutama, millised millised mõtted peast läbi käisid, kui “JAH” sõna lõpuks öeldud sai, kuidas nad end pulmapäeval tundsid ja millised mälestused sellest imelisest päevast kõige eredamalt meeles on.

Liivi võitis oma meenutuste eest auhinnaks Solaris keskuse kinkekaardi! Palju õnne!