Nii minul kui mu abikaasal on suur suguvõsa ning meil lihtsalt ei ole võimalik kõiki suguvõsa liikmeid oma pulma kutsuda. Pidime tegema valiku ning otsustasime, et kutsume mõlemast suguvõsast vaid lähemad ja meie jaoks olulisemad inimesed. Kõik, kes on pidanud pulmapidu korraldama ja külaliste valikut tegema, teavad, kui raske see on. Loomulikult tahaks ju, et kõik saaksid sellest toredast sündmusest osa ega tunneks end kõrvalejäetuna. Paraku seab rahakott piirid.

Niisiis, saatsime raske südamega kutsed välja…ja saime mõlemad järgneva nädala jooksul vihaseid kõnesid ja kommentaare neilt, kes kutsutute nimekirja ei mahtunud. Täditütar, kellega me oleme praktiliselt vaid teretuttavad ja näeme vaid meie ühise vanaisa sünnipäevadel, postitas Facebooki mürgise märkuse: “Tore, kui isegi lähedased sugulased ei pea vajalikuks mind oma pulma kutsuda. Seda poleks küll oodanud! Jätan meelde!” Postituse all läks lahti arutelu, kus lahati üksipulgi pulmapeo toimumispaika, kingisoovi, kuupäeva ja keegi, keda ma ei tea, jõudis postitada isegi mingi sellise märkuse, et ei tea, kas pruut ikka kleiti mahub või lotendavad rasvavoldid külgedelt välja…
Ikka väga valus oli seda lugeda, palusin tal postituse koos kommentaaridega eemaldada ning selgitasin, miks mul ei olnud võimalik talle kutset saata, aga ta ema ehk mu tädi kutsusin.

Tädi muidugi ise teatas, et tema ei peole ei tule. Pole raha ja pole aega ja kellega ta üldse tuleb, kutse ju kehtib kahele, aga tema tütart me ju peol näha ei soovi… ja hakkas siis mu ema kallal norima. Kuidas ta ikka sellise ebaviisaka tütre on kasvatanud, kes peresuhteid oluliseks ei pea jne…ema muidugi kaitses mind ning tulemuseks see, et ema ja tädi ei ole omavahel kaks nädalat sõnakestki vahetanud.

Mehe suguvõsa võttis teema üles tema ema sünnipäeval. Sellest seltskonnast kutsusime mehe vanemad, õed ning onu koos perega. Vanatädid, vanaonud ja nende pered kahjuks nimekirja ei mahtunud. Juttu jätkus kauemaks — miks me üldse pulmi peame, kui korralikku pidu teha ei saa. Nemad on juba vanad, mine tea, kas saabki elu jooksul veel mõnda pulma, aga nii tahaks ju tantsida ja klaase kõlistada ja pealegi on nad meie pulmi juba nii kaua oodanud. No mis lisakulu see paar inimest ikka on, äkki ikka mahutab kuidagi ära, nad ju palju ei söö-joo ka… viisaka selgituse peale, et kahjuks ei mängi ikka kuidagi välja, poetati pisaraid ning tehti maailma kõige solvunumat nägu.

Ka mõned sõbrad ja tuttavad, keda tõesti ei õnnestunud piiratud eelarvesse sisse pigistada, on avaldanud pettumust ja mängivad nüüd solvunuid.

Ausõna, isu pulmi pidada on lõplikult kadunud, sugulased tülis ja sõbrad solvunud. Eeldasin, et pulmakutsed tekitavad inimestes rõõmu ja elevust, sain vastukajaks hoopis viha, solvumise ja pettumuse. Oleks ma seda varem aimanud, poleks üldse kogu seda jama ette võtnudki.