Tahtsin väikest pulmapidu, sain maailma kõige suuremad süümepiinad
Nädal hiljem tulid veel koos isaga külla, tõi kommikarbi ja roosid ning küpsetas pirukaid. Kaart oli ka. Õigemini rahaümbrik, kuigi me olime korduvalt kinnitanud, et me ei taha mingeid kingitusi ja seetõttu sai ka registreerimine vaikselt tehtud.
Ta on alati sünnipäevadeks raha kinkinud. Meie vastuväidetest hoolimata. Oleme püüdnud neile midagi n.ö “tagasi anda”. Vahetanud välja vanu kodumasinaid jne. Ema ei kuluta midagi enda peale, v.a mõned riided ja söök. Remonti ta ei taha, et tehtaks. Ütleb, et tema eluajaks käib küll.
"Anna siis heategevuseks, kui vaja pole!"
Aga seal ümbrikus oli meeletu summa! Me saame oma rahadega väga kenasti hakkama ning oskame planeerida. Mis peamine, minu südametunnistus ei luba ta käest sellist summat lihtsalt vastu võtta, teades, kui pikalt ta seda arvatavasti kogunud on ja enda heaolu pealt säästnud. Püüdsin talle seda selgitada. Ütlesin, et kommikarbist ja pirukatest on rohkem kui küll ja me täname, aga ma kannan selle raha ta kontole tagasi. Ema esimene reaktsioon oli, laskmata mul pikemalt selgitada: “Kui sa mind veel rohkem solvata tahad, siis tee, mis tahad” ja katkestas kõne. Püüdsin veel sõnumitega selgitada, et ta meie soovi ka austaks. Vastuseks olid sarkastilised sõnumid stiilis “Kas serviis oleks parem olnud või? Anna siis heategevuseks, kui vaja pole”. Kandsin siiski raha tagasi.
Nädalavahetus oli vahel ja ülekanded ei liikunud. Esmaspäeval ta nägi, et raha on laekunud ja oeh, mis sellele järgnes. Ta helistas mulle hüsteeriliselt nuttes, kui valus tal on ja andku jumal, et minu lapsed mulle kunagi sellist valu ei põhjustaks. Enamusest jutust oli väga raske aru saada, aga korduvalt ütles ta aitäh, et ma talle kogu aeg meelde tuletan, et ta kõike valesti teeb. Ja katkestas jälle kõne.
Mida ma valesti tegin?
Ma olen täiesti endast väljas, sest ma ei saa aru, mida ma nii halba tegin. Ma ei ole ju kordagi öelnud, et ta raha mulle ei kõlba, sest asi pole ju üldse nii. Asi on selle summa suuruses. See on üle mõistuse! Kaalusime enne raha tagasi kandmist ka, et ostame mu vanematele reisi. Aga ma kartsin, et ta lihtsalt ei lähe sellele reisile. Ja siis on raha niikuinii maha visatud. Või läheb reisile, aga pärast hambad ristis kogub jälle raha, et see uuesti meile tagasi maksta.
Helistasin ka vennale, et ta emal silma peal hoiaks. Ma olen täitsa mures, mis ta pähe võib võtta. Käigu ja rääkigu kõigile, kui tänamatu ta tütar on. Peaasi, et tablette neelama ei hakkaks..
Kas oleks pidanud raha alles jätma?
Nüüd mõtlen, et oleks pidanud selle raha ikka alles hoidma ja kuhugi hoiusele panema ja siis tasapisi jälle neile kingitusi viima või aitama kodus üht-teist remontida (see oleks nõudnud muidugi suurt veenmist). Oleks vähemalt praegune hüsteeria olemata jäänud. Ma olen tema meelest ilmselt maailma kõige halvem tütar.
Ja ma tahtsin ainult vaikset armsat abielu registreerimist oma mehega, ilma perekondlike närvitsemisteta kingituste osas…
Sain aga maailma kõige suuremad süümepiinad.
