Muinasjutud ei eksisteeri ainult raamatutes ja kaunite värviliste plaadiümbristega kujundatud helikandjatel. Läbi aegade ilusaim neist kanti ette minu ja ühe imelise mehe poolt eelmisel suvel.

Kui keegi kunagi peaks abielupäeva stsenaariumit kirjutama, siis on mõned peatükid, mis võiksid selles kindlasti sisalduda. Esimene ja üks unustamatumaid neist oleks see, et te kaks, päeva kõige tähtsamat, ei kohtu enne kui olete täies piduehteis, teineteise jaoks valmis. Ma ei unusta kunagi seda hetke, kui meie pulmamaja trepist maailma kõige uhkeimas maani pitsist kleidis alla astusin. Liibuvas kergelt kontsakingadesse takerduvas erilises rüüs oli alguses ehk veidike keeruline liikuda, kuid enesetunne oli ometi kui pilvedes hõljuval printsessil. Minu ümber sagivad inimesed õhkasid, kui mind nägid!

Kallis mees ootas, seljaga minu poole, varjulises kohas maja taga teiste pilkude eest peidus. Fotograafiga koos tippisin kõrgetel kingadel tema, kärsitu ootaja poole. Mees keeras ennast ümber ja sellel hetkel said meie mõlema sõnad otsa. Olid vaid pisarad, tähtedena säravad silmad ja suur tänutunne. Need pilgud on nüüdseks jäädvustatud ka piltidele. Uskumatu mälestus!

Kirikuisa ja külaliste ette saabusime parvega mööda vett, saatjaks vaid õhkõrn tšello- ja kitarrikeelte meelihellitav taust. Jälle need meeleolud! Vahepeal taipasime, et see kõik ongi meie jaoks ja päriselt, paljude inimeste suur töö, eelnev aastapikkune ettevalmistus. Nurga tagant väljudes ja kõiki neid kaunilt riietatud kalleid inimesi nähes tulid ka järjekordsed pisarad, vaatepilt oli niivõrd armas, võrratu!

Pulmabänd, söögid, need on ühe pulmapeo õnnestumiseks üliolulised. Meie õhtu muusika oli selline, et tantsisid isegi need “karud”, kellest seda iial arvata ei oleks osanud. Kõik hüppasid, naersid ja isegi ei mõelnud sellele, et kuskil kaugel laua taga on ootamas tool. Pillimeeste ja laulja valik on tähtis, ka oleks hea avatantsuks valida üks laul, mis pruuti ja peigmeest kuidagi eriliselt puudutab, meie jaoks oli see Dagö “Pulmad”. Bändi versioon loost oli selline, et meid vallutasid külmavärinad, taaskord pisarad ja tunne, et seda laulu ei saa enam paremini esitada! Bändi nimeks Daniel Levi.

Söögid olid valmistatud kohapeal, menüüd koostades jätsime välja heeringa, süldi, rosolje ehk toidud, mida me ise ei armasta. Laual olid kodused soojad, külmad road+imekaunilt kaunistatud maitseveed. Magusa poole pealt ühest pisikesest kohvikust tellitud väga rikkaliku maitsega kodujuustutort põldmarjadega, mida ehtisid kollased martsipanist mesilased. Õhtu toiduhitiks olid tervituseks pakutud minipirukad ja tädi valmistatud vanamoodsad klassikalised torru keeratud vahvlid.

Enne pulmastsenaariumi paika panemist tuleks pruudil ja peigmehel leida see visioon, milline pulmapäev välja nägema hakkab ja selle järgi valida peopaik, pulmaisa, bänd, riided ja aksessuaarid. Meie pulmas oli rõhk maalähedastel detailidel nagu põllulilled pitsiga kaunistatud purkides, plekist ämbrites kuivatatud viljapead, linasest laualinikud, takunööriga seotud noad-kahvlid, pesulõksudega paelale kinnitatud rivi lapsepõlvepiltidest, puuhalgudest väljalõigatud ametimedalid jpm. Detailide loomine on suur kunst ja hea kui abiks keegi lähedane, nt üliandekas pruudi õde. Meie õhtu aksessuaarid saavad kiidusõnu siiani.

Kahju, et see päev lõppes ja õhtu kulminatsiooniks olnud küünaldega täidetud õhupallid enam kunagi taevasse ei lenda, minu neiupõlvenimi enam eal kahurist minema ei tulistata ja
ma enam kunagi seda täiesti jumalikku kleiti kanda ei saa. Meie pulmapäev oli midagi nii suurt ja erilist, et seda lugu kirjutades elan justkui taas kõike läbi. Ikka pisarad ja naeratused vaheldumisi. Õnn on olla abielunaine!