Vahva pulmapidu maal, mis sai teoks tänu headele sõpradele
Nagu ilmselt igale pruutpaarile, tuleb meile suur naeratus suule, kui mõtleme oma pulmadest. Kaua oodatud kaunikene! Olime selleks ajaks olnud mehega koos 9 aastat, millest 4 aastat olime kihlatud ja meil oli sellel hetkel kohe 5 a saav poeg.
Suurimaks sooviks oli võimalikult palju ise ära teha, et pulmal oleks kindlasti meie nägu. Meisterdasin ise (oma õe abiga) kutsed, küünlaklaasid, vaasid, kingitustelaeka, külalisteraamatu jne- jne. Peo otsustasime teha minu suvila kandis, kuna me mehega mõlemad armastame meeletult seal olla. Külalisi otsustasime kutsuda 60. Tseremoonia soovisime teha meie kohalikult külaplatsil, nö keset põlde, lehmalauda kõrval. See on romantiline ja hingelähedane paik. Ja see õnnestus! Meid tuli sinna laulatama Olavi Ilumets. Aitäh talle imeilusa tseremoonia eest.
Kuna tegime mehega kokkuleppe, et ei soovi kumbki mingit viimast vallalise õhtut, siis mõtlesime kutsuda osad sõbrad üks päev enne pulmi maale, et üheskoos peoks valmistuda. Niisiis meie tüdrukutega kaunistasime peosaali ja poisid vedasid pinke külaplatsile, käisid kaski toomas jne. See oli lihtsalt imeline ja niii südantsoojendav, kuidas kõik andsid oma panuse, et meie pulm ideaalselt välja kukuks. See andis nagu tunnustust, et kõik siiralt elavad kaasa meie abiellumisele. Aitäh neile veelkord südamest!
Pulmapäev oli imeline! Meid tegi ilusaks minu sõbranna, kes teab ja tunneb, milline meik ja soeng on minu nägu! Enne tseremooniat pildistasime ilupilte 45 min (millega saime meeletu koguse imeilusaid pilte)! Siis juba sõitsime tseremooniale ja taaskord oli meie autojuhiks mehe parim sõber). Pulmalisi sõidutasid sel päeval meie valla armsad liinibussid.
Meie sisenemisel mängisid minu vanemad meile muusika (andes mind üle), meie poeg viis meie ees sõrmused ja kõige ees minu õetütar, kes viskas roosi kroonlehti meie rajale. Lisaks laulsid kõne vahele minu vend ja õde imelised laulud, mis vägagi pisara tahtsid silma võtta.
AGA, minu mõtteid ja pisaraid aitas tagasi hoida üks vastik PARM, kes istus mu seljal umbes 10 min ja sõi mind!!! Ta oli meeletult visa! Kusjuures mu õde märkas teda, aga ei julgenud keset tseremooniat vehkima tulla ju! Ilm oli sel päeval hästi palav. See oli meeletult valus! Eluski ennem pole parm mind niikaua söönud! Mõtlesin, et pole ju paslik hakata teda sealt ära ajama oma ilusas pruutkleidis! Nii ma seal kannatasin ja lootsin, et ta ruttu kõhu täis saab, endal jalad all värisemas ja hambad suus krigisemas. Õnneks lendas ta meie vannete andmise ajaks vähemalt ära. Tagantjärele mõtlen, et kuna ma olen muidu väga emotsionaalne, siis ju see parm pidigi seal olema, muidu oleks ma ilmselt nutnud kogu oma meigi maha! Kui ma esimest korda meie pulmavideot nägin, nutsin terve tseremoonia osa!
Kui meid meheks ja naiseks kuulutati, ei suutnud ma seda lihtsalt uskuda! See tunne oli lihtsalt ülev! Naeratsin nii kaua, et suulihased kiskusid juba vaikselt krampi!
Tseremoonialt liikusime meie taluõuele, kuhu istustasime puu, mille nö ristisin oma vana nimega. Sealt edasi liikusime peopaika. Pidu toimus kohalikus kultuurimajas, mis on imeilus endine mõis. Pulmaisa oli peretuttav, kes aitas meie imelisele üritusele nii palju kaasa. Pidu kestis umbes kella kolmeni.
Kõige lõpuks soovisin meie lähedasi kohaletulemise ja aitamise eest tänada, ning otsustasime mu õega laulda Mari Pokineni “Sõpradele” laulu, mille ajal ma ise nutsin ja ka kõige karmimad mehed pisaraid poetasid.
Ühesõnaga peale pikka ootamist ja planeerimist saime meeletult ilusa, emotsionaalse, südamliku ja lõbusa pulmapäeva! Saan sellest kõigile vaid ülivõrdes rääkida. Kuid kõike seda tunnet ja sündmust kirja panna on siiski raske.
Täname veelkord südamest kõiki, kes meie päevale kaasa aitasid!
