Abielus biseksuaal — mehe unistus või õnnetus?
Ma olen seksuaalselt vabameelne olnud nii kaua, kui ennast mäletan. Mulle meeldivad inimesed kui sellised, ma ei liigita neid meesteks, kellega tohib magada ja naisteks, kellega ei tohi. Mees on küll minu jaoks see igavene kaaslane, kellega oma elu ühes kodus veeta ning lapsi kasvatada, kuid naise keha inspireerib mind tegelikult palju enam. Naine on ilus ja pehme, teda on hea vaadata ja hea katsuda. Minu elu ideaalis abielluksin armastatud mehega ning siis ka naisega, keda mõlemad jumaldame — oleks see alles elu.
Kuna mehega klapime omavahel väga hästi nii vaimselt kui ka füüsiliselt, siis siiani on meie magamistoas kõik korras olnud. Viskame vahel nalja ning vaatame koos ilusaid tüdrukuid, kuid oluliselt kaugemale pole asi läinud. Mõnikord pidudel suudlen sõbrannadega, kuid seda teevad tänavapäeval vist klubides juba kõik naised ning ma ei pea seda millekski. Tean, et abikaasale meeldib seda vaadata ning pärast ootab meid kodus ees eriti kuum öö.
Argipäev ründab
Reaalsuses on aga kuue aastaga siiski kätte jõudnud karjuv argipäev. Käime mõlemad täiskohaga tööl, kasvatame lapsi, elu on täis pidevat planeerimist ja ajastamist, et kõigega toime tulla. Ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas keha ja vaim karjuvad millegi uue ja värske järele. Tegelikult on see uus ja värske mul isegi silmapiiril. Kaks nädalat tagasi sõpradel külas käies sain tuttavaks imelise naisega. Ta on ilus, intelligentne ning hea huumorimeelega. Jutt klappis meil kohe ning tänaseks oleme koos aega veetnud juba vaat et üle päeva. Tema näeb minus loomulikult tavalist abielunaist, kellega on hea õhtuti veinitada, kuid minu abikaasa (kellele tegelikult neiu ka väga sümpatiseerib) on aru saanud, et minu poolest võiks see suhe olla midagi enamat.
Kas kolmekesi voodis on petmine?
Kui siiani on mees võtnud kõike naljaga, alkoholisena mind isegi agiteerides teisi naisi katsuma, siis nüüd on meie ellu tulnud hoopis teised probleemid. Ma näen ja tajun iga päevaga üha enam, et ta on armukade ning see on minu jaoks mõistetamatu. Meil on varemgi olnud tülisid armukadeduse teemadel, kuid alati on see puudutanud minu suhtlust meestega või tema puhul naistega. Mitte iial sellise olukorra üle nagu praegu. Tõsi — mulle meeldib minu uus sõbranna, seda ka füüsiliselt. Mulle meeldib väga ka see, et ta sümpatiseerib minu abikaasale. Ausalt, kui ta nõus oleks, siis kutsuksin ta suurima hea meelega meie abieluvoodisse. Kõlab ju nagu iga mehe unistus, või mis?
Seda enam on minu jaoks täiesti arusaamatu see, mis praegu meie kodus toimub. Viimasel ajal pean juba vaat et luba küsima, kas võin sõbrannaga välja minna. „Kuhu te lähete? Jälle? Sa alles üleeile käisid? Kas ma võin ka tulla?” Isegi kui ma olen füüsiliselt asjast huvitatud, siis ma armastan ju oma meest ja oma laste isa, nemad on mu perekond ning ma ei viiks ilmselt asja voodini, kui tema ühineda ei soovi. Kuid värskust on ju suhtesse vaja!
Mulle hakkab üha enam tunduma, et mehed ongi suured vaid oma sõnades ning nende julgeim tegu on purjus peaga naisi musitama ässitada. Kui asi peaks vähegi tõsisemaks muutuma, poeb püksi lõvi asemel värisev jänes, kes pole kuidagi oma sõnade vääriline. Ma ei teagi enam, kuhu suunas liikuda. Uuest sõprusest loobuda ei soovi, isegi, kui see jääb täiesti platooniliseks. Oma abielu samuti ohustada ei taha. Kuidas ometi mees mõistma panna?
