Armastus seksist tähtsam

 (54)
Tõeliselt hea seks
Corbis/Scanpix

Ajakirjandus propageerib tänapäeval „õige mehe” ja „õige naise” stereotüüpe, kes on alati valmis seksima, käivitama momentaanselt seksuaaliha ning erutuse ning jõudma iga kord erakordse orgasmini. Tegelikult on seksuaalsuse väljendused väga mitmesugused, need ei piirdu üksnes vahekorraga, ning ka ühe inimese elus on perioode, mil seks on tähtsam või vastupidi, see ei kuulu ta elu tähtsate asjade hulka.

„Mis tahes probleem seksuaalvaldkonnas võib kõigutada partnerluse alust, eriti kui seksi puudutavad teemad on tabuks ja neist ei räägita,” ütleb psühhiaater-psühhoterapeut ja seksuaalnõustaja Veronika Elmet.

Seksuaalsuse mõjutajad

Inimese seksuaalsust mõjutab peaaegu kõik ta elus, alates kultuurikeskkonnast, kus ta on üles kasvanud, ja kodustest normidest kuni kõikvõimalike eluolustikuliste teguriteni. Kindlasti mõjuvad seksuaalsusele igasugused kriisid, näiteks lähedase kaotus, samuti haigused, väsimus, rasedus või hirm selle ees. Ka ravimite või psüühikat mõjutavate ainete, näiteks alkoholi toime kuulub mõjurite hulka. Tähtsusetu pole seegi, millised on elamistingimused, näiteks külmas korteris on ju ebamugav seksida. Mõju ei jäta avaldamata töö- ja rahamured, toitumistavad, suitsetamine.

Oma toime on ka elatud aastatel. Raamatu „Seksuaalsus Eestis” andmeil näitas 2000. aasta uuring, et vanuse kasvades vähenes vahekordade sagedus nelja protsendi võrra aastas. Vanemas eas sagenevad meestel erektsiooniprobleemid, neid on esinenud poolel üle 50-aastastest. Naistel võib pärast menopausi huvi seksi vastu väheneda. „Aga ainult selle pärast, et mingi vanus on kätte jõudnud, ei peaks küll seksist loobuma, kui muidu on selle vastu huvi,” leiab Elmet. Suhtumist, et „ah, mis seksija mina enam nii kõrges eas”, on Elmet oma nõustajatöös küllalt kohanud.

Sageli küsitakse, milline vahekordade sagedus on normaalne. Selliseid norme on väga raske välja käia, sest huvi seksi vastu on inimeseti väga erinev ja ka sama inimese puhul igal perioodil isesugune. Elmetile on teada Soomes tehtud uuringu andmed, mille kohaselt seksivad soomlased keskmiselt kaks korda nädalas. Aga kellelegi, kes on vahekorras harvemini või sagedamini, ei saa öelda, et see pole normaalne. Norm on see, mis on inimesele endale meelepärane. Kui aga mehel ja naisel on normist väga erinev arusaam, on raske mõlemat rahuldava lahenduseni jõuda.

„Seksuaalprobleem võib olla ka pelgalt sümptom ehk jäämäe tipp, mis viitab raskustele või probleemidele paari omavahelistes suhetes või hoopis muus valdkonnas inimese elus, näiteks tööl,” selgitab seksuaalnõustaja.

Seks kui võimalus väljendada armastust

Muidugi, kõigi jaoks pole seks ühtviisi oluline. On paare, kes ei seksi peaaegu üldse või siis väga harva, ent ometi hindavad oma kooselu rahuldustpakkuvaks, isegi õnnelikuks. Jürg Willi raamatus „Psychologie der Liebe” viidatud uuringus küsiti paaridelt, mis hoiab nende suhet koos ja mis seab partnerluse püsimise kahtluse alla. Küsitletud pidasid kõige olulisemaks armastust, erootika oli 12. ja ühine seksuaalelu alles 14. kohal.

Sel aastal ilmunud raamatus „Seksuaalsus Eestis” tutvustab Elina Haavio-Mannila 2000. aastal Eestis läbi viidud seksuaaluurimuse tulemusi. 55% 15–74-aastastest uuritutest väitsid, et neil on olemas partner, keda nad tõeliselt armastavad. Umbes sama palju oli neid, kes teadsid, et neid armastatakse.

Samas väljaandes kirjutab Meelis Sütt, et uuringu andmeil sooviks kolmandik Eesti meestest kindlalt sagedamini seksida, kolmandik mõnevõrra sagedamini ning ülejäänud kolmandik leiab, et nende elus on seksi piisavalt või võiks isegi vähem olla. Seksuaalvahekorda peab väga meeldivaks kolmandik meestest, veidi üle poole meeste hinnangul on seksuaalvahekord üsna meeldiv, ent kümnendiku meelest pole see üldse meeldiv.

Seksuaalhäired

„Nii-öelda liiga palju või liiga vähe seksimine pole iseenesest seksuaalhäire, häirega on tegemist siis, kui inimene ei suuda osaleda seksuaalsuhetes nii, nagu ta sooviks. Häire olemasolu määramisel ongi oluline kriteerium inimese enda hinnang. Seksuaalhäireteks loetakse meestel näiteks liiga kiiresti tekkivat või hoopis raskustega saabuvat ejakulatsiooni, naiste puhul näiteks valulikku suguühet või ka seksuaalsoovi puudumist, aga seda vaid juhul, kui naine pole ise oma soovi puudumisega rahul,” selgitab dr Elmet.

Catalanini uurimus 1990. aastatel näitas, et meeste seas, kes pöördusid vastuvõtule, olid enam levinud probleemid: 63%-l erektsioonihäired, 16%-l soovitust kiirem seemnepurse, 8%-l alanenud seksuaaliha, 6%-l viibiv seemnepurse.

Naiste probleemid olid: 61%-l alanenud seksuaaliha, 14%-l tupe vaginism (tupe sissepääsulihaste toonuse tõus, millega kaasneb vaginaalse vahekorra saavutamise raskus), 11%-l valulik vaginaalne suguühe, 9%-l orgasmi saavutamise raskus.

Ligi kolmandikul teraapiasse tulnud paaridest olid esiplaanil paarisuhtega seonduvad probleemid, sama palju esines ühel partneril kerget või keskmise raskusega psüühikahäiret (depressioon, ärevushäire vm). Kolmandikul meestest ja ligi viiendikul naistest oli füüsiline häire või haigus, mis oli seotud seksuaalprobleemiga.

Rääkimine on kõige alus

Kui miski seksuaalelus ei klapi, oleks mõistlik paaril kõigepealt omavahel rääkida. Ja just nimelt rääkida, arutada, püüda teineteist mõista, mitte etteheiteid teha, „sümptomi kandjal” on süütundeid juba niigi. Kui aga ka vastastikku lugupidavast ja avatud vestlusest pole kasu, tasuks abi otsida spetsialistidelt. Dr Elmeti nõustamiskogemus näitab, et mõnikord on teraapiasse tulek iseenesest olnud juba nii suur eneseületamine, et kui see samm on astutud, avanevad inimesed sedavõrd, et suudavad seejärel ka ilma nõustajata toime tulla.

Probleemid, mis põhjustavad seksuaalelus häireid, võivad olla nii psühholoogilised kui ka somaatilised, sellepärast on raske anda universaalset retsepti, kas oleks vaja minna psühholoogi, pereterapeudi, meestearsti, naistearsti või seksuaalnõustaja juurde. Oleneb ka sellest, millise eriala spetsialiste teie elukohas töötab. Tuleks valida iseenda sisetunnet usaldades, tähtsaim on, et julgetaks abi otsida. Kui peaks juhtuma, et esimene spetsialist pole kõige sobivam, oskab ta ehk õigema juurde juhatada.

Erektsioonihäired

Nagu eespool öeldud, on meeste sagedasim mure seksuaalelus erektsioonihäired. Tänapäeval ei kasutata enam väljendit „impotentsus”, see on omandanud halvustava tähenduse ning on ka liiga laialdane — suguühtevõimetus. Erektsioonihäire ei tähenda, et mehel oleks probleeme ka erutumise ja iha tekkimisega. Erektsioonihäire on võimetus saavutada ja/või säilitada suguühteks vajalikku peenise jäikust.

Kas või kordki elus on erektsioonihäireid kogenud peaaegu iga mees, seega ei pea esimesest juhtumist veel ehmatama ja ennast kohe maha kandma. Esimene ebaõnnestumine, mis võis olla tingitud täiesti lihtsatest põhjustest, näiteks väsimus või viirushaigus, võib järgmise vahekorra eel juba ärevust ja hirmu põhjustada — ega see nüüd taas kordu.

Kui ebakindlus ning hirm ebaõnnestumise ees on suured, kujuneb välja nõiaring, kus ärevus põhjustab nii palju lisapingeid, et erektsiooni saavutamine ongi raskendatud ning see tõstab omakorda ärevust, mis jällegi halvendab erektsiooni. Häire võib esile kutsuda lõpmatu hulk tegureid, muide ka ülitugev erutus või pikemaaegne seksivaba elu.

„Seega, naised, kui teie kallis mees naaseb pikemast komandeeringust ja esimesel taaskohtumisel ei saa asjast asja, ärge hakake kohe kahtlustama, et küllap oli tal seal kaugel keegi teine. Kui seksuaalelus on pikem paus olnud ja tahtmine väga suur, võib vabalt juhtuda, et lisanduv soorituspaine ning ebaõnnestumise hirm põhjustavad esimesel korral ebaõnnestumise,” selgitab dr Elmet. Mitte ülipüüdlikkus, vaid vaba minnalaskmisseisund on see, mis aitab erektsiooni tekkele ning püsimisele kaasa.

Erektsioonihäire põhjus võib olla nii psühholoogiline kui ka somaatiline, see häire võib olla isegi mõne kehalise haiguse tunnus. Näiteks ütleb Elmet, et erektsiooniprobleemide teke keskeas võib olla märk südame-veresoonkonnahaigusest, mis võib areneda väga hiilivalt. Seega tasub erektsioonihäirete ilmnemisel lasta ennast igaks juhuks ka südamearstil üle vaadata.

Häire võib olla tingitud ka meessuguhormooni, testosterooni vähesusest. Suguhormooni tase hakkab meestel langema 35–40-aastaselt, langus on suhteliselt ühtlane, umbes 0,4 protsenti aastas. Viiendik üle 50-aastastest meestest võiks vajada hormoonasendusravi, aga neid, kes seda saavad, on väga vähe.

Muidugi kõigutavad erektsioonihäired mehe eneseusaldust ja tekitavad kõhklusi oma mehelikkuse suhtes. Ja kui lisanduvad naise halvustavad märkused, pole depressioongi kaugel. Samal ajal võib depressioon ise olla ka üks erektsioonihäirete põhjustaja, niisamuti vaimne ja/või füüsiline kurnatus, milleni on viinud näiteks ületöötamine. Läbikukkumishirmu vastu soovitab dr Elmet lisaks nõustamisele vajadusel ka ravimid appi võtta.

Ravimid ja igasugused psüühikat mõjutavad ained, näiteks alkohol või narkootikumid, võivad seksuaalelu mõjutada väga mitmeti. On antidepressante, mis suurendavad huvi seksi vastu ning vastupidi, on niisuguseid, mis mõjuvad seksuaalihale pärssivalt. Kui vanem mees, kes on aastaid seksist eemale hoidnud, hakkab järsku saama Parkinsoni tõve vastast ravimit, võib tema seksuaaliha ootamatult kasvada, nii et ammusest ajast mehe poolt rahule jäetud proual jääb üle vaid arvata, et „vanamees on hulluks läinud”. Eestis arvatakse olevat 70 000 erektsioonihäirega meest, aga arsti juurde pöördub neist vaid 15%.