Armunud kui hiir
Leitud on armastuse hormoon! Selleks osutus oksütotsiin, mis stimuleerib ka sünnitustegevust, kutsudes esile tuhud. See aine eraldub kallistuste, suudluste ning suguakti ajal, muutes närvilõpmed tundlikumateks ning stimuleerides lihaste kokkutõmbeid.

Oksütotsiini vahetul osalemisel kujuneb naistel seksuaalne ja emotsionaalne seotus. Sellisele järeldusele tulid teadlased, jälgides keerukaid suhteid hiirte vahel.

Emane ja isane hiir paigutati puuri ning ei lastud paarituda. Lühikese aja jooksul kujunesid neil välja sõprusele sarnased suhted. Pärast seda aga, kui emahiir sai oksütotsiini, muutus ta käitumine oluliselt – ta hakkas end ilmselgesti demonstreerima, püüdes isase hiire tähelepanu võita. Kui aga armunud hiirekesele anti valikuvõimalus, lastes puuri veel ühe isashiire, siis pööras ta oma võlud kohe uustulnuka suunas.
Päris nii nagu inimestegi maailmas – parimad sõbrad armuvad teineteisesse harva.

Pereelu – narkootikum

Kuidas algab armastus ja kuhu ta läheb? Nendele igavestele küsimustele on teadlastel nüüd vastus olemas.
Armumise alguses eritab aju looduslikke amfetamiine – aineid, mis kutsuvad esile eufooriaseisundi.
Nende mõju pole aga igavene: paratamatult saabub harjumise efekt, ning et tunded ei kustuks, peab organism iga päev neid aineid ikka suuremal hulgal tootma.
Võimalused siin pole aga piiramatud – amfetamiinne narkomaania kestab kõige rohkem 2-3 aastat. Just nii kaua elab kirglik armastus.

Kui see kaob, seisab inimene valiku ees: lahutus, uue partneri otsingud... või pikk ja õnnelik perekonnaelu.
Viimane on võimalik, kui kontakt partneriga kutsub organismis esile endorfiinide (tõlkes ladina keelest – sisemised morfiinid) tootmise.
Need ained on tõepoolest oma keemiliselt koostiselt sarnased morfiumiga, ning just need annavad ohutuse, heaolu ja rahulduse tunde.

Endorfiinne armastus võib kesta palju aastaid. Armastatud inimese lahkumisel või eemalviibimisel võib partner tõsiselt haigestuda: organism ei saa enam igapäevast narkootilist doosi, endorfiinide tase langeb ning tekib seisund, mis meenutab narkootilist ärajääma nähet, koos sellest tulenevate füüsiliste ja hingeliste piinadega.

Deodorandid segavad armastamast

Romaanis "Parfümeer" muutus koletis ja kurjategija kirgliku armastuse objektiks tänu ekstrakti lõhnale, mis oli valmistatud inimlikku päritolu koostisosadest.
Õpetlaste arvamust mööda on selline süžee küllaltki tõepärane. Me elame iseenda ja võõraste lõhnade maailmas, ning just need määravad armastuse ja vihkamise valikuid.

Kõige selle eest vastutav elund asub inimese ninas: XVIII sajandil avastas selle hollandi doktor Jakobson. Saja aasta möödudes selgus, et hollandlase poolt avastatud elund on vajalik selleks, et ära tunda suguferomoone – lenduvaid aineid, mida eritavad endokriinnäärmed.
Feromoonid mõjuvad vastassugupoole hüpotalamusele (ajuosale), tõmmates samaga endale tähelepanu ning äratades armastust.

Tänapäeval on armuda palju raskem, sest ollakse ümbritsetud deodorantide ja lõhnaõlide võõrapäraste lõhnadega.
Feromoonidel on raske läbida neid tõkkeid. Võimalik, et kuurordiromaanid puhkevad nii kergesti selletõttu, et puhates hakkab inimene lõhnama iseenese järgi.

Ennustamine perekonna albumi järgi

Armastuse kood on peidus igas inimeses, ning see määrab partneri valiku. Selgub, et see kood on pärilik. Ameerika antropoloogid veendusid, et vaatluse all olnud perekondades eelistasid mitmete põlvkondade mehed ja naised ühte tüüpi partnereid.
Nii et noor neiu ei peagi pead murdma selle üle, milline saab tema väljavalitu olema. Piisab vaid lehitseda perekonna albumit ning imetleda oma vaarisa noorpõlvepilti.

Suurema täpsuse saavutamiseks võiks pilgu heita ka oma lemmikartistile või ämmaemandale, kes emal sünnituse ajal abiks oli. Teadlaste arvates määravad kuulsuste näod võrdselt esimeste inimeste nägudega, keda imikueas nähtud, inimese maitse ja kujundavad armastuse koodi.

Rahvatarkus "vastandite tõmbest" tuleks aga ära unustada. Viimased uuringud on näidanud, et õnnelikus abielus olevad mees ja naine on sarnased silmade värvi, kasvu ning isegi kopsumahu poolest.
Kuidas seda ilmingut aga seletada, seda teadus esialgu ei oska. Vähemalt siin jääb armastus tavaliseks imeks.

Armastus pole igavene

Antropoloogid tulid järeldusele, et inimene ei õppinud armastust tundma mitte kohe, vaid umbes neli miljardit aastat tagasi – siis, kui ta õppis selgeks kahel jalal käimise. Teadlaste arvates on armastus evolutsiooni käsk, mis oli inimesele antud selleks, et ta võiks ellu jääda. Sellest ajast saadik allumegi käsule, kusjuures kumbki pool järgib armastuses oma eesmärki.

Naised püüavad endaga siduda seda ainsat tugevat ja kindlat meest, kes on suuteline kaitsma nii teda kui tema lapsukesi; mehed püüavad aga alateadlikult viljastada maksimaalselt palju sünnitusvõimelisi naisi.
Kas pole siis ime, et maailmas on veel nii palju õnnelikke ja lahutamatuid peresid!