Avameelselt abielust ehk ka neil teemadel tuleb rääkida!

Sekusaalvajadus on tegelikult täiesti normaalne vajadus. Kuid paljudes kooseludes on see saanud probleemiks. Eelkõige on alljärgnev kirjutis 30-40 aastastele koos elavatele paaridele, kelle elus seksuaalelu probleemid ning lahendused kättesaamatus kauguses näivad olevat.

Nagu öeldud on seksuaalvajadus täiesti normaalne vajadus (Maslowi püramiid) koos teiste füsioloogiliste vajadustega. Järelikult, kui see vajadus on rahuldamata, on inimene häiritud, närviline jne.

See, et inimene seksuaalelu vajab, on ilmselge. Vajadused on aga kõigil erinevad. Ühed on temperamentsemad, teised vähenõudlikumad. Mina tutvusin oma kaasaga seitse aastat tagasi ning esimesed paar aastat kulges meie seksuaalelu meile mõlemale sobivas, tempokas rütmis (kord päevas, üle päeva kindlasti). Loomulikult, iha ja kirg vaibusid, tekkis armastus, harjumus ja seksuaalelu tihedus jäi nii 3-4 korda nädalas.

Nüüd aga olen dilemma ees: juba paar aastat on meie seksuaalelu harv ning vestelda sellel teemal on kaasaga suhteliset võimatu. Järgneb rünnak, mis viib ebameeldiva vaidluseni, mis omakorda veel kõike võimendab.

Olen lugenud kirjandust, pöördnud seksoloogi poole, kuid ühepoolne probleemide lahendamine tulemusi ei anna, ega saagi anda.

Seksuaalvajadused on erinevad ja sõltuvad paljustki. Palju mängib rolli vaimne tasakaal, stress. Minu jaoks näiteks mõjub seksaalelu hoopis vastupidi — mõjudes lõõgastavalt ja stressi maandades. Kaasa ei suuda aga sellest raskel perioodil mõeldagi (olen nii aru saanud). Sellest aga tuleks paarilisega rääkida.

Lõpuks hakkab piinama teadmatus ja arusaamatus. Raske on mõista, mis sünnib, kui kõik muu on peres pealtnäha. Suheldakse, käiakse koos kõikjal. Inimesed on haritud, armsad, seltskondlikud, kaasa kuldsete kätega… Räägitakse rõõme ja muresid, nii pea, kui aga üks kaasadest — mina siis reeglina — seksuaalteemat puudutab — muutub kõik ja tuleb kiire rünnak.

Kas tuleb tuttav ette?
Mulle isiklikult küll! See on väga isiklik teema, kuid samas — eiramine ja vaikimine ei anna lahendusi.

Äkki on siiski temperamendid on erinevad? Mina vajan rohkem seksuaalelu, kui tema? Siis aga tekkib küsimus, kas kõik eelnev oli “näitemäng”? Sellisel juhul on suhe kindlalt hukule määratud!

Leian, et aktiivne seksuaalelu nautija ja vajaja vaevalt, et piirdub selle vajaduse rahuldamisega üks kord nädalas. Selles suhtes tuleks olla ääretult aus.

Mis oleks aga lahendus? Võtta armuke? Minu stiil see isiklikult ei ole. Eelistan oma ja vajan oma.
See ongi kõige valusam. Ehkki armukesi oleks võtta oi, kui palju … kuid südametunnistus ei luba.

Miks ma aga kirjutan?
Mul on kahju, et ollakse nii kinnised sellel teemal rääkima…. Nagu haavaks see “naise”, “mehe” au?
Kas te tahate oma kooselu päästa? Tahate muuta? Seda saab teha vaid kompromisse saavutades, rääkides, arutades.
Miks ometi on see meie inimestele niivõrd võõras?
Naised — parem teesklen peavalu, mehed — tõmban lihtsalt “nina” täis… Kuid see ei lahenda probleemi!

Jõuan loo alguse juurde tagasi. See, et teie kaasa/partner vajab teid — on täiesti normaalne vajadus. See peaks olema rõõm — TA TAHAB MIND, ma erutan teda! Kui aga tõesti on midagi, mis on teie seksuaalvajadusi vähendanud, usukuge — sellest tuleb partneriga rääkida.
Sest seksuaalelu on kooselu üks oluline osa.