Lapseiga

Noorte tüdrukutena ei ole naiste genitaalid palju enamat kui sile lohuke reite vahel. See on väike, sile, roosa ega torka silma. Ja kuigi ka väikeste tüdrukute genitaalid on erinevad, paistavad need asjatundmatule pilgule kõik ühesugustena.

Lapsena ei pruugi tüdrukud selle pealegi tulla, et nende ema ja täiskasvanud naiste häbe on nende omast palju erinev, kuna häbet katvad karvad varjavad genitaale. See, et tüdrukutel ei ole võimalik näha täiskasvanud naiste häbet ega pilte erinevatest häbemetest, võib nende ettekujutust enesest hiljem negatiivselt mõjutada.

Puberteet

Puberteedi ajal teevad tüdrukute genitaalid läbi suure muutuse.

Veel enne rindade väljaarenemist hakkavad häbemekoed reageerima hormoonitaseme tõusule, muutudes tihedamaks ja suuremaks. Enne puberteeti on häbemenahk õrn ja kergesti vigastatav. Puberteedi ajal kasvavad tüdrukute häbememokad, kliitor ja neitsinahk märgatavalt. Ei muutu mitte ainult genitaalide suurus, vaid ka värv ja tekstuur. Kuna sellel ajal hakkavad häbemele kasvama ka häbemekarvad, ei pane tüdrukud muutusi sageli tähele, kui nad just peeglisse ei vaata ega katsu häbet sõrmedega. Isegi kui tüdruk kümbleb koos teiste tüdrukutega, ei pruugi ta olla teadlik sellest, et ka teised on teinud läbi samasugused muutused. Tüdrukutel ja naistel ei ole ju lubatud genitaale näidata ja neist rääkida.

Isegi kui tüdrukud uurivad oma genitaale, võivad muutused tekitada neis pigem muret tekitada.
Esiteks, tunne, et nad tegelevad millegi lubamatuga.
Teiseks, kartus, et nad on masturbeerimisega genitaale moonutanud, mistõttu kõik võivad nüüd näha, millega nad on tegelenud.
Kolmandaks, võib neil tekkida arvamus, et neid on seksuaalsete mõtete pärast karistatud.

Just selliste esimeste negatiivsete kogemuste vältimiseks on hädavajalik noori tüdrukuid neist muutustest informeerida. Selgitada, et need muutused on normaalsed ja vajalikud, et need ei ole põhjus häbi tundmiseks ega genitaalide varjamiseks.

Häbememokkadest lähemalt

Aastaid tagasi poleks naised tulnud selle pealegi, et vaadata või puudutada oma genitaale. See oli rangelt arsti pärusmaa. Genitaalid olid tabu.

Tänapäeva naised ei pelga enam oma keha ning uurivad tõenäoliselt ka genitaale ja nähtu ei pruugi neile meeldida. Tavaliselt kipuvad naiste ootused genitaalide suhtes olema ebarealistlikud, kuna enamus anatoomiaõpikuid kujutab naiste genitaale väikeste ja ühtlastena. Kui illustratsioonid on värvilised, on häbe tavaliselt ühtlaselt roosa. Elu on aga palju mitmekesisem. Ja kui tegelik pilt ei vasta raamatutes nähtule, tekitab see teadmine ebamugavustunde, soovi oma "ebatäiuslikkust" varjata, mis omakorda võib avaldada tugevat negatiivset mõju nende seksuaalsusele. On meil ju kalduvus varjata seda, mida häbeneme, ja mille pärast piinlikkust tunneme.

Kuna paljud naised suhtuvad oma genitaalidesse teatud häbitundega, ei pruugi nad vaadata kuigi meelsasti fotosid teiste naiste genitaalidest, sest sellised pildid ja neid vaatavad inimesed on "sündsusetud". Tegelikult aitavad sellised pildid mõista naiste genitaalide mitmekesisust.

Naine võib veeta terve päeva naiste riietusruumis, aga ühtegi häbet tal näha ei õnnestu, kuna häbemekarvad varjavad vaate. Pealegi ei ole naistel kombeks oma genitaale eksponeerida ja sõbrannadega võrrelda. Seega enamuse heteroseksuaalsete naiste ainus võimalus teiste naiste genitaale näha on fotodel ja videol.

Tehke paus ja heitke nüüd pilk illustratsioonidele.

Peamiseks murelapseks paistab olevat sisemiste häbememokkade kuju, suurus ja värv. Paljude naistel on sisemised häbememokad suuremad kui välimised. Paljudel, kui mitte enamikul naistel, ei ole õpikutes näidatud südamekujulisi häbememokki. Häbememokkade värv võib olla pruun või isegi must, mitte roosa. Nad võivad olla paksud ja kortsulised, mitte õhukesed ja siledad. Kusjuures isegi populaarsed meesteajakirjad ei näita tavaliselt sellist mitmekesisust.

Sisemisi häbememokki võib muuta, kuna nende struktuuris ei ole midagi, mis takistaks muuta nende kuju ja suurust, kui neid pikema aja jooksul väliselt mõjutada. Sisemised häbememokad meenutavad struktuurilt suuresti käsna. Nad võivad venida pikemaks ja muutuda paksemaks, kui naine masturbeerimisel häbememokki sikutab. Vähe on neid naisi, kes teadlikult tahavad suuremaid häbememokki ning sikutavad neid regulaarselt. Mõne naise häbememokad on suurenenud, kuna neisse on torgatud auk ja sinna on riputatud mõni ehteasi. Vastupidiselt üldlevinud arusaamale ei muuda masturbeerimine genitaalide kuju, vähemalt mitte oluliselt. Kui naine masturbeerib sageli, võivad ta veresooned paisuda, mis omakorda suurendab genitaale. See näitab head tervist, mitte haigust. Suured genitaalid ei viita seega sugugi masturbeerimisele, nagu mõned väidavad.

Sisemised häbememokad on väga tundlikud östrogeeni suhtes ning selle hormooni kõrgenenud tase võib muuta häbememokad suuremaks ja tundlikumaks. Kui see muutub väga ebamugavaks, tuleks pöörduda arsti poole. Tundlikkust võivad põhjustada ka retseptiravimid ja kreemid. Enamus suuri häbememokki on pigem geneetiliselt päritud kui kujundatud.

Sisemiste häbememokkade suurus.
Põhineb 2981 naise uurimisel. Andmed kogus Bergh ja avaldas Dickinson.

PikkusNaiste arvProtsent
0-2 cm261387.7
2 cm1464.9
3 cm1705.7
4-5 cm321.1
5-6 cm200.7
Dickinson väidab, et uuris ka häbememokki, mis olid kumbki 7,5sentimeetit pikad, laiali venitatuna 15cm otsast otsani ning kerge surve all ligi 23cm. Viiel korral mõõtis ta häbememokki, mis oli laiali tõmmatuna 5-7,5cm.

Lõpetuseks veidi ajalugu

Mõnes kultuuris peeti suurte sisemiste häbememokkadega naisi väga atraktiivseteks ja seepärast sikutasid naised ja tüdrukud häbememokkasid teadlikult, et neid suuremaks muuta.

Osad alustasid seda noore tüdrukuna ja jätkasid täiskasvanuna. Selleks kasutati sageli rituaalset masturbatsiooni, mis toimus mõnikord paarides ja gruppides. Mõned kasutasid selleks rohtu, teised mässisid häbememokad ümber loomasarve või väikese pulga. Kasutati ka nahka ärritavaid vahendeid, et põhjustada häbememokkade paistetust ja soodustada kasvu. Mõned kasutasid selleks sümboolseid aineid, näiteks nahkhiiretiibade tuhka.

Sellistes kultuurides peeti kõige ihaldusväärsemaks 10-15 sentimeetri suuruseid häbememokki. Selline praktika šhokeeris Euroopa maadeuurijaid ning need harjumused juuriti kiiresti välja. Salaja tegeldakse sellega mõnedes kohtades aga ikka edasi.