Imre Rammul soovitab seksuaalsust treenida
Doktor Imre Rammul (49) räägib seksiteemadest avameelselt, kuid taktitundega. Kel on intiimelus probleeme, need võiksid tema sõnul valehäbist üle olla, abi otsida ja mitte rumalaid valikuid teha. Muuhulgas soovitab ta kevade saabudes toonuse tõstmiseks meestel värskeid hernekaunu süüa, meenutades samas, et kõrvitsalised allapoole vööd kõige paremat mõju ei avalda.
Teil on käsil ravijuhendi koostamine seksuaalhälvete raviks, milleks see?
Tjah, peab hakatuseks kohe ütlema, et tegelikult pole ma pervertoloog, vaid seksuoloog, aga see selleks… Tegelikult Eestis puudub seksuaalhälvete raviks või nende ohjeldamiseks süsteemne lähenemine ning see materjal on mõeldud abistama eelkõige neid, kes seksuaalkurjategijatega kokku puutuvad, nagu arstid, politseinikud, vangivalvurid, sotsiaaltöötajad, kohtunikud jt. Ravijuhendis on ka mahukas pervesiteetide sõnaraamat ja ohvrite menetlemise reeglistik.
Kas seksuaalseid kõrvalekaldeid saab üldse ravida või parandab küürakat ikkagi ainult haud ja pedofiili kastreerimine?
Seksuaalkurjategijatest meeste retsidiivsus on enam kui 20 protsenti, mis tähendab, et iga viies seksuaalkurjategija paneb oma teo toime uuesti. Ravimiseks või kuritegude tõkestamiseks on lisaks vanglasse isoleerimisele kasutatud medikamente, mis pärsivad meessuguhormoonide toimet või taandavad seksuaalhälbelisi impulsse, individuaalset või grupiteraapiat ning ka farmakoloogilist kastratsiooni. Kirurgilist kastratsiooni kasutatakse maailmas üsna vähe. Näiteks Tšehhis, kus see on aastaid seadusega korraldatud, tehakse vaid kuni kolm operatsiooni aastas.
Üldiselt on seksuaalhälvete ravi keerukas kas või juba seetõttu, et vähesed tunnistavad oma probleeme. Lisaks näitavad statistilised andmed, et 20 protsenti seksuaalkuritegudest pannakse toime pere sees, ja ega oma perest väljaspool selliseid asju naljalt tunnistada ei soovita.
Ehk meenutaksite lühidalt, kuidas on ajaloos suhtumine n-ö teistmoodi seksi muutunud?
Sellest võiks muidugi pikalt rääkida, aga meenutaksin, et näiteks veel saja aasta eest peeti suuseksi ja anaalseksi täielikuks perverssuseks. Tänapäeval valitseb enamikus riikides ja kultuurides siiski hoiak, et kui kellelegi halba ja kurja ei tehta, siis on igaühe enda asi, mismoodi ja kuidas.
Ka homoseksuaalsus on bioloogiliselt sisult hälve, sest see ei taga populatsiooni taastootmist — bioloogiliseks normiks saaks seda pidada sama palju kui hambakaariest. Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni kohaselt loetakse hetero-, homo- või biseksuaalsust praegu hälbeks vaid siis, kui see inimest ennast häirib. Muide, homodel on tuvastatud mitmeid iseärasusi, mis on neile juba sünniga kaasa antud. Näiteks 50 protsenti poistest ja 30 tüdrukutest on tegelnud seksuaalsete mängudega omasoolistega, kuid need, kes täiskasvanuna on avastanud end homoseksuaalid olevat, pole seda teinud. Neis toimub mingi allasurutud kartus oma seksuaalse suundumuse ees.
Prostitutsiooniga on ka pidevalt võideldud, kuid mina leian, et kuidagiviisi korraldatuna oleks see üks võimalus seksivajaduste rahuldamiseks neile, kel alternatiivid puuduvad.
Kas vastab tõele, et Eestis alustatakse seksuaaleluga üha nooremalt?
Dramaatilisi muutusi pole selles vallas küll toimunud. Meile võib tunduda, et nõukogude ajaga võrreldes on kõik palju liberaalsem ja vabalt kättesaadav, ent kui kõik on avalikult teada, siis ehk noortel polegi põhjust vara ja salaja midagi toimetada. Seksi vanusepiirangu tõstmise diskussiooni kohta võin ma vaid öelda, et osa poliitikute pidev seadustamistuhin igal alal on ka siin mõnevõrra ülepingutatud.
Milline roll on lapse seksuaalsel kasvatusel vanematel, vanematel sõpradel, koolil, ühiskonnal laiemalt?
Põhiline on siiski see, et lapsel ja vanematel oleks usalduslik suhe. Ja kui issil-emmel saab mõistus otsa, siis tasub pöörduda asjatundjate poole. Tublit tööd on teinud Eesti Seksuaaltervise Liit. Samuti on hea see, et koolides räägitakse seksuaalsusest terviseõpetuse tundides, kuigi see on ehk vale, et õpetaja saab liialt valida, millest põhjalikumalt rääkida. Mõni võib vajalikest ja delikaatsetest teemadest üle libiseda ja kõnelda tunnist tundi nahahügieenist.
Kui obstsöönselt küsida, siis kas teie arvates laguneb palju peresid seetõttu, et mehel ei tõuse ja naisel hakkab voodis pea valutama? Mis aitaks?
Ega päris nii ikka ei ole, et ainult viletsa seksi pärast nii sageli lahku minnakse! Probleemid käivad paraku käsikäes. Aga seksiga on nagu treeninguga: hea tulemuse saamiseks tuleb vaeva näha.
Kooselude lõhenemise kohta tasub teada sedagi, et meestel on seksuaalses plaanis suurem eneseteostusvajadus kui naistel.
Eks see ole üldiselt teada, mida oma seksuaalelu turgutamiseks ette võtta, kuid mida peaks kindlasti vältima, et seks või selle puudumine ei hakkaks elu segama?
Kindel on see, et kui otsustatakse eraldi voodites magada või hoopis lahku kolida, siis kipub kooselu koos sekseluga ikka untsu minema. Viimase puhul on ohuks seegi, et kipub uus kaaslane tekkima.
Pole mõtet ka internetist kahtlasi potentsiravimeid tellida, otsejoones sekspoodi ega kõikvõimalike šamaanide ja posijate juurde tormata. Tuleb ikka asjatundjatelt abi otsida. Praegusel ajal on olemas väga tõhusaid medikamente ja muid abivahendeid. Samas tasub tähele panna, et ravimid võivad maskeerida probleemide põhjuse. Siiski aitavad ravimid vahel madalseisust üle saada ja pole vaja karta, et nendest tekiks füüsiline sõltuvus. Ravimid on vajadusel häda korral võtta nagu kindlustuspoliis.
Mida ma ei taibanud küsida, kuid mis oleks teie meelest väga oluline, mida tasub seksi kohta teada ja silmas pidada? Näiteks kas suitsu- ja napsimehed on voodis kindlasti kehvemad?
Väike naps võib pikapeale küll maksale halba teha, kuid seksuaalse võimekuse langust ei põhjusta. Ka nn nikotiinist põhjustatud impotentsust esineb ühel-kahel mehel miljonist, mis tähendab, et pärast suitsetamist neil erektsiooni ei teki, kuid mõne aja möödudes see taastub. Suitsetamine on kahtlemata kahjulik, kuid erektsioonihäireid põhjustab see eelkõige vaid neil, kel on alakehas verevarustushäireid.
Allikas: Linnaleht
