Kas tõesti tõsi? Ideaalne seks mehe jaoks on naise alandamine

 (16)
Kas tõesti tõsi? Ideaalne seks mehe jaoks on naise alandamine
Foto: Emiliano Vittoriosi/Unsplash

Just sellise lause ütleb Mihkel Raud ajakirja Tradehouse suvenumbri kolumnis. Esiti see lihtsalt jahmatas mind. Hetk hiljem taipasin selles peituvat tõde. Ning järgmisel hetkel tundsin siirast kahjutunnet, et ei tema ega ilmselt ka paljud teised mehed pole pihta saanud mehe-naise polaarsuse ja seega ka seksi polaarsuse sügavamale ilule.

Alandamine ja allutamine on kaks täiesti erinevat asja, just nagu allumine ja andumine. Võin vaid ette kujutada, missugust süütunnet võib mehes tekitada soov naist alandada, kui ta ei mõista, et soovib teda tegelikult hoopis allutada. Samuti võin ette kujutada, missugust häbitunnet tekitab naises soov alluda, taipamata, et tegelikult tahab ta mehele anduda.

Meid tõmbab teineteise poole vastandlikkus. Mida naiselikum on naine, seda mehelikuma mehe poole teda tõmbab. Mida vastandlikumad on mees ja naine, seda kirglikum on nende suhe. Omavahel sarnaste partnerite vahel ei pruugi tekkida kuigi suurt polaarsust. Neist saavad väga lähedased sõbrad, südamlikud toetajad, kiindunud kaaslased, kuid leiged armastajad, kui nad ei õpi suuremat polaarsust looma.

Tegelikult pole meil polaarsuse tekitamiseks vaja teha palju enamat kui järgida oma ürgseid instinkte. Mehe ürginstinkt on vallutada, allutada ja seemet külvata. Naise ürginstinkt on hoolitseda, vastu võtta ja järgida. Niisiis pole polaarsuse tekitamiseks tarvis muud, kui järgida oma sisehäält, oma vaistu.

Seotud lood:

Tõesti, argiaskeldustes on suur polaarsus sageli hoopis takistuseks. Kodumajapidamises pole otseselt kohta ürgsele vallutusihale ega algatusvõimetule järgimisele. Tarvis on raha teha, poes käia, süüa teha, lapsi kasida, paar naela seina lüüa, sauna kütta, moosi keeta ja muud taolist. Pole palju järel neid, kes oleks nõus pidevalt kamandama või teise kamandamisele alluma. Seda enam, et tänapäeval on kodune polaarsus enamasti hoopis naise ülemvõimu kasuks.

Aga romantika ja seksuaalsus kasvavad polaarsuses. Kirg lööb lõkendama, kui mees tahab võtta ja naine tahab anda. Vahel juhtub ka vastupidi — naine tahab võtta ja mees on valmis anduma. Polaarsus on aga mõlemal juhul olemas. Samuti võivad rollid armumängu ajal korduvalt vahetuda. Suurimat rahulolu tunnevad mõlemad aga oma algupäraseid instinkte järgides ehk mees võttes ja naine andudes.

Tulles tagasi Raua juurde, ütleb ta samas artiklis veel, et vaatab pornot, sest „keegi ei taha oma kallist abikaasat alandavasse olukorda panna.“ Kui me süüviks sügavamale oma seksuaalsetesse ihadesse, saaksime aru, et naine igatseb üle kõige kogeda mehe väge ja võimu. Ta ootab, paljud ootavad seda lausa aastaid ja mõni terve elu, et mees annaks talle võimaluse anduda (ja vahel isegi alluda). Ta igatseb, et mees võtaks vastu kogu oma suuruse ja väe, mis talle on kaasa sündinud, ning pakuks seda naisele. Küsimus on ennekõike küpsuses, kas mees oskab oma väge armastusega siduda või mitte. Kui oskab, saab alandamisest allutamine, mida naine nii väga igatseb.

Mehe armastav vägi ongi see, mida naine kogeda igatseb. See on see, millele ta tahab anduda. See on see, millesse ta on valmis uppuma. Millel ta soovib lasta end kanda. Kui mees ei ole saanud kontakti oma väega või pole osanud seda armastusega siduda, pole naisel millelegi anduda. On vaid toores ärplus, mis naisele midagi ei paku. Naine tahab, et mehe vägi teda hoiaks ja kannaks, tegelikkuses lebaks ta aga nagu kivise põhjaga madalas ojas, kus on vett just nii vähe või palju, et abaluud, kukal ja kannikad kividele toetuvad ning naisele pigem ebamugavust kui pehmet tuge pakuvad.

Kui mees on oma väe vastu võtnud ning taibanud, kui suure teene ta endale ja naisele viimase allutamisega teeb, tundub see naisele nii, nagu hõljuks ta sulgkergena sügavas soolases vees, kus vesi teda igast küljest paitab ning hoiab.

Allutada tähendab näidata naisele õrnalt ja samas jõuliselt, et mees on temast üle. Mees on tugev ja tark. Ta teab, mida naine vajab, isegi kui too ise ei tea, ning annab selle naisele. Käitumises võib see väljenduda üsna erinevalt, alates naise küsimata sülle haaramisest ja magamistuppa kandmisest kuni tema käte selja taha sidumise ja jõulise penetratsioonini. Muidugi toimib see ainult siis, kui mees on teadlik nii oma väe kui jõu ulatusest ning teeb kõike armastuse kaudu.

Kui mees ei ole oma mehelikkuses piisavalt küps, tundubki talle, et säärane käitumine oleks jõhker ja alandav. Ka ei oska ebaküps naine mehele ja tema mehelikkusele anduda. Ta kardab kaotada olukorra üle kontrolli. Pelgab, et võib teha, paluda või lasta endaga teha midagi sellist, mida ta pärast (enamasti kultuurilis-moraalsetel põhjustel) kahetseb. Ta ei taha alandatud saada. Võrdõiguslikkust kannustavas ühiskonnas pole naisel ju ometi sobilik kellelegi, veel vähem mehele, alluda.

Oma seksuaalsust tunnistav ja küps naine aga taipab, et tegelikult tahabki ta anduda. Tahab tunda mehe väge ja pakkuda vastu armastust. Kui ta laseb lahti mistahes kultuurilistest kodeeringutes ning järgib oma südant, ei saa keegi teda alandada ega võtta talt midagi ära. Vastupidi, ta saab mehe väest täidetud, ta süda avaneb täielikult, ning armastus saab vabalt voolata.

Sealjuures tunneb end hästi ka mees, sest järgib oma ürgseid instinkte, millest üks on domineerida, nagu nendib ka Raud, ning pakub sellega naisele rahuldust, mis väestab meest veelgi.

Säärasest ürgset kutset järgivast ühtest sünnib alandamise ja alanduse asemel armastus, andumus, austus ja lähedus. Toimub energiavahetus, mis võib viia ülimate naudingute ja vaimsete kogemusteni, millest räägivad iidsed õpetused. Samuti sünnivad suhted, mis väestavad, tõstavad ja toetavad nii meest kui ka naist.

Polaarsus on jumalast, mitte saatanast. Ning seda tasub võimendada mitte vähendada.