Kui aga varem seksi vastu huvi tundnud ja seda nautinud inimene märkab, et huvi on taandunud, peetakse seda sekundaarseks seksuaaliha vähesuseks.

“Tegu võib olla lühiaegse (mõni nädal või kuu) või pikaaegse häirega (aastaid või aastakümneid kestev). Seksuaaliha vähesus võib olla objektisõltuv (ilmneb vaid ühe kindla partneriga) või objektist sõltumatu, mil huvi puudub üldse,” selgitab psühhiaater-psühhoterapeut ja seksuaalnõustaja Veronika Elmet.

Dr Elmet teab, et naistel esineb seksuaaliha puudumist rohkem kui meestel ja et abielumehed hindavad oma naiste seksuaaliha suuremaks, kui see naiste endi meelest on. Seksuaaliha võib pärssida (aga ei tarvitse) pikaajaline partnerlussuhte puudumine, samuti vähendab iha privaatsuse puudumine.

„Vanuse kasvades väheneb seksuaaliha soost sõltumata. Seksuaaliha puudumist võivad põhjustada ka mõned haigused või organismi iseärasused. Meestel näiteks kastratsioon, munandite traumad, veenilaiendid munandite piirkonnas, naistel näiteks munasarjade või neerupealsete eemaldamine. Kui mõni haigus või menopausiga kaasnevad vaevused põhjustavad suguühte valulikkust, väheneb organismi kaitsereaktsioonina ka suguiha.

Soost sõltumata vähendavad seksuaaliha neerupuudulikkus ja diabeet,” nimetab dr Elmet.

Kui mõni somaatiline haigus, näiteks reuma, liigesepõletik, südamepuudulikkus vm tõbi tekitab valu, väsimust ja halba enesetunnet, siis pole imekspandav, et seksimissoov kaob. Sellises olukorras võib haigel tekkida ka hirm, et partner hülgab ta tema haiguse tõttu. Hülgamishirmu põhjustatud stress vähendab suguiha veelgi, räägib dr Elmet. Seksuaalsuse vähenemine võib olla üks masenduse sümptomitest, aga iha vähenemine võib ise ka masendust põhjustada.

Põhjused, mis vähendavad seksuaaliha:

  • partnerite omavaheline seksuaalne sobimatus,
  • keelavad veendumused või eelarvamused seksist,
  • usuline või muu puritaanlus,
  • seksuaalne orientatsioon on teine kui partnerluses olemasolev,
  • vastumeelsus või hirm seksi ees,
  • rasedusehirm,
  • nn lese fenomen — partneri kaotamise järel ei suudeta uut suhet alustada, tuntakse endal süüd eelmise partneri petmise pärast,
  • erimeelsused ja tülid partnerite vahel,
  • partneri mitte kõige paremad seksuaaloskused,
  • läheduse ja tunnete väljanäitamise võimetus või hirm selle ees.

    Kõrgenenud seksuaaliha

    Mõne inimese meelest nõuab partner temalt aga liiga palju seksi. Seksuaalnõustaja juurde satub ka mehi ja naisi, kes kaebavad oma ülemäärase seksuaalvajaduse üle. Ülemäära kõrge seksuaaliha tase võib põhjustada sundmõtteid ja sundkäitumist. Mõnikord ilmneb selline häire pidevas partnerite vahetamises ilma seksuaalelu elamatagi.

    Üliseksuaalsuse tunnused:
    - seksuaalne huvitatus ja aktiivsus avalduvad värvikalt ning tunduvad olevat küllastumatud,
    - sagedastest orgasmidest hoolimata ei tunne inimene ennast rahuldatuna või kestab rahuldustunne väga lühikest aega,
    - seksuaalkäitumine häirib igapäevast elu.

    „Varem nimetati sellist käitumist meestel donjuanismiks ja naistel nümfomaaniaks. Et ajalooliselt on naistel olnud seksuaalsuse väljendamisel karmimad piirid, siis on nümfomaaniaks peetud ka tänapäeval täiesti normaalset seksuaalaktiivsust, kus naine hoolitseb oma seksuaalvajaduste eest. Ühiskondlikul tasandil saavad hüperseksuaalsed inimesed halvakspanu osaliseks, neid peetakse amoraalseks,” räägib seksuaalnõustaja.

    „Ka seksuaalsõltuvus on üks võimalikest sõltuvusvormidest, mille puhul seksuaalkäitumine omandab inimese elus olulisema rolli kui tavapäraselt ning võib pärssida kõiki muid eluvaldkondi.”

    Noortel võib üliaktiivsuse taga olla hoopis teiste vajaduste rahuldamise soov, näiteks vajadus tugevamalt määratleda oma sooidentiteeti, läheduse vajadus, soov vähendada ärevust jms. Noortele antakse hüperseksuaalne käitumine kergemini andeks kui vanematele inimestele.

    Vanemaealistel võib ülemäärane ja häiriv soov seksuaalrahulduse saamiseks kaasneda psüühikahäirete ja/või ajukahjustusega, mistõttu ei allu inimese käitumine tema tahtele ega kontrollile, sel juhul on vaja ravimid appi võtta. Dr Elmet soovitab kindlasti arsti poole pöörduda, sest mitteaktsepteeritud seksuaalkäitumine on stressoriks nii inimesele endale kui ta lähedastele.

    Orgasmihäired

    Orgasm on mõlema soo esindajatel samasugune tundmus, hoolimata sellest, et füsioloogiliselt on sedastatavad selged erinevused. Meeste orgasmi on kergem täheldada, naistel on see individuaalsem ja subjektiivsem kogemus. Ka üks ja sama naine võib kogeda erineva intensiivsuse ja kestvusega orgasme, mis avalduvad mitut moodi.

    Dr Elmeti sõnul ei saa seksuaalelu kvaliteeti hinnata pelgalt orgasmide tugevuse järgi. Mitmesugustel põhjustel, näiteks anatoomiliste iseärasuste või psühholoogiliste tagamaade tõttu, ei suudagi kõik naised n-ö vapustavaid orgasme tunda, aga võivad seejuures oma seksuaaleluga täiesti rahul olla.

    Mis puutub orgaanilistesse teguritesse, siis on nii kaasasündinud anatoomilisi iseärasusi, mis takistavad orgasmi saamist, kui ka elu jooksul, näiteks mõne haiguse tõttu (suhkruhaigus, seljaajukahjustus, alkoholi või ravimite (kõrval)toimed) omandatuid. Orgaanilistest põhjustest tingitud häire pole seostatav ei olukorra ega partneriga. Gebhardi ja Johnsoni 1979. aastal tehtud uurimus näitas, et 40% vallalistest naistest, kes elavad üksi, pole kunagi kogenud orgasmi seksuaalakti ajal ja 55% on kogenud orgasmi alla pooles vahekordadest. Abielus naistest polnud kunagi kogenud orgasmi 13%, 47% oli kogenud seda alla pooles vahekordadest. Kolmandik abielus naistest tunnistas, et saavad orgasmi igas vahekorras.

    Eestis tehtud uuringud näitavad, et 52% eesti meestest ja 71% siinsetest muulastest saab alati orgasmi, 7% eestlastest ja 9% muulastest saab orgasmi harva või mitte kunagi. Eestis 2000. aastal läbi viidud inim- ja intiimsuhete võrdlev uuring 15–74-aastaste hulgas näitas, et vanuse kasvades kasvas tõenäosus orgasmi saada kolm protsenti aastas. Küllap mängib siin oma rolli kogemus. Pärast 50. eluaastat hakkas naiste seas aga tõenäosus orgasmi saada vähenema. Tüsedamad inimesed tunnistasid sagedamini, et saavad orgasmi, samuti mitmendat korda abielus olijad, edastab Meelis Sütt nimetatud uuringu andmeid raamatus „Seksuaalsus Eestis”. Oma seksuaaleluga rohkem rahul olijad kogevad ka sagedamini orgasme.

    „Orgasmihäired tekivad kas orgaanilistel või psühholoogilistel põhjustel, näiteks kui partner ei meeldi või ei sobi või pole suhetes temaga kõik korras või sellest, kui eelmäng pole piisava kestusega või pole selle stiil vastuvõetav. Orgasmihäireid võivad vallandada igasugused somaatilised haigused, olgu need siis ajutised põletikud, eriti suguelundite piirkonnas, või kroonilised haigused, näiteks diabeet või sclerosis multiplex. Märkimata ei saa jätta ka anatoomilisi iseärasusi või sotsiaalkultuurilisi tegureid,” selgitab dr Elmet.

    Ajastu ja kultuurikeskkonna käitumisnormidel ja väärtushinnangutel on küllaltki suur roll kogu seksuaalelule, sh orgasmihäiretele. Mitu uurijat on leidnud, et naised on seda tundlikumad ja orgasmivalmimad, mida hilisem sünniaasta neil on. Nooremad inimesed on üldjuhul vabameelsemad. Juba viidatud Eesti uuring näitas, et eakamad naised on seksuaalsetelt hoiakutelt väga konservatiivsed.

    Primaarse orgasmihäirega on tegemist, kui naine pole kunagi orgasmi tundnudki. Neil naistel võib esineda järgmisi ilminguid:

    - ta ise teab, et ei saa orgasme;
    - ta on nautinud lähedust ja hellitusi, aga ta pole kunagi kogenud erilist seksuaalset naudingut;
    - ta on lugenud vähe või pole üldse lugenud seksuaalsust ja orgastilisust käsitlevat kirjandust;
    - ta pole kellegagi rääkinud seksuaalteemadel ega tunnistanud kellelegi oma orgasmiprobleemi;
    - ta pole kunagi masturbeerinud.

    Elmeti sõnul on neil naistel sageli olnud lapsepõlvekodus kindlad ja karmid reeglid ning negatiivne hoiak vastassoo suhtes. Tõenäoliselt esineb neil ka seksuaalvaldkonnaga seotud hirme, mis on saadud kas traumaatilistest kogemustest, õpitud oma kodus või tekkinud teiste juttude põhjal. Sekundaarse, elu jooksul tekkinud orgasmihäire puhul on varem orgasme kogenud naine selle võime kaotanud. Elmet leiab, et sekundaarse orgasmihäire tekkeks on enamasti vaja mingit erilist sündmust, niisama iseenesest see ei teki.

    Orgasmihäirete psühholoogilised põhjused võivad olla:

  • keelavad hoiakud ja eelarvamused seksuaalsusest,
  • usuline või muu puritaanlus,
  • vastumeelsus või hirm vastassugupoole suhtes,
  • rõhutatud orgasmikesksus,
  • partnerlusest väljapoole suunatud seksuaaliha,
  • hirm raseduse ees või muud seksuaalsusega seotud hirmud,
  • probleemid, tülid suhtes,
  • seksuaalne sobimatus,
  • partnerile suunatud eelarvamused või hirm,
  • negatiivsed mõtted või tunded,
  • partner on vastumeelne või seksuaalselt mitteveetlev,
  • suutmatus kasutada seksuaalse erutuse ajal fantaasiaid,
  • enda või partneri puudulikud seksuaalsed teadmised ja oskused,
  • ebaõnnestumised seksuaalelus, korduvad keeldumised,
  • eelnevad traumaatilised seksuaalkogemused, seksuaalse vägivalla ohvriks olemise kogemus,
  • läheduse ja tunnete avaldamise oskamatus/suutmatus või hirm nende ees,
  • rõhutatud ratsionaliseerimispüüe, seksuaalsuse mõistlikustamine,
  • raskus keskenduda seksuaalsusele ning suutmatus lihtsalt olla ja nautida,
  • hirm kaotada enda ja olukorra üle kontroll,
  • madal enesehinnang ja eneseusk.

    Mõnel orgasmiraskusega naisel on eriti raske keskenduda seksuaalsuse nautimisele, mis on erutumise ja orgasmini jõudmise eelduseks. Elmet rõhutab, et orgasmi saavutamine on võimalik ainult enda lõdvakslaskmise kaudu: „Keha tuleks lõdvaks lasta, fantaasiad valla päästa ja vaim keskendada hetke nautimisele. Lõdvaks lastes hakkab aju produtseerima mõnuaineid. Enesekontrolli sinnapaika jätmine vajab eneseusaldust, kindlat teadmist, et reaalsusse, enesekontrolliga maailma, tullakse jälle tagasi.”

    Kui naise enesekindlus ja arusaamine oma kehas ja psüühikas toimuvast kasvavad, paraneb ka tema erootiline eneseusaldus, mis loob pinna ka orgasmi kogemiseks. „Orgasmi kui niisugust ei peaks vahekorras ületähtsustama ja sellele kui eesmärgile keskenduma, siis ollaksegi liialt krampis. Orgasmini jõuab hoopis vahekorrale ja partnerile keskendudes,” soovitab psühhoterapeut Elmet.