Üks selline lugu oli. 20ndates tudengineiu oli mõni aeg tagasi lahku läinud oma esimesest noormehest, keda ta ka kodustele oli tutvustanud. Ja siis ühekorra tabas tema ema ta uue mehega saunas. Ema läks enesest väga välja, tegi skandaali, ja tema põhisüüdistus oli: Mina olen kogu oma elu ühe mehega elanud, aga sul, paistab, on neid olnud mitu!

Ja mis sa sellest saanud oled, küsis tüdruk rahulikult. Ema ei osanud midagi vastata.

Mida me saame sellest, kui oleme seksinud kogu elu vaid ühe partneriga? Kahtluseussi elu lõpul — äkki oleks mul kellegi teisega parem olnud? Mõtte — mine tea, millest ilma olen jäänud? Kuidas saab ühtegi teist proovimata olla kindel, et oled leidnud just selle kõige õigema?

Aga võibolla hoopis rahulolu vooruslikult elatud elust, vaikse rõõmu sellest, et su valik oli õige ja elu halbade üllatusteta. Ei tea. Ei tunne kahjuks ühtegi kirjeldatut. Sellised on kahjuks minevikku hõlma kadunud ja mõjuvad tänapäeva elust mahajäänutena.

Kogu elu ühe partneriga veetnute vastaspoolus on need, kes valimatult seksivad kõigega, “mis on suurem kui siil ja liigutab”. Kui tegu pole just professionaalsete teenusepakkujatega, siis oletan, et partnerite arv võib jääda mõnesaja piiresse. Ei usu hästi, et tuhandeni küünib.

Miks nad nii teevad? Psühholoogid pakuvad välja selliseid põhjusi, nagu:
Neil on madal enesehinnang, ja teadmine, et keegi sind ikka tahab, tõstab enesehinnangut.

Nad on kunagi väga haiget saanud ja nüüd demonstreerivad, et seks ja sellega kaasaskäiv intiimsus ei tähenda neile midagi.

Neil on kodus või suhetes midagi puudu, mida nad kunstliku lähedusega kompenseerivad.

Mina arvan, et parim on suhe enam-vähem võrdse partnerite arvuga kaasade vahel. Miks?

Kujutlegem korraks: ma olen tohutult, pööraselt ja mõistusekaotuseni armunud, ja jõuan temaga lõpuks seksini, ja ta ütleb mulle hingevärinal esitatud küsimuse peale: Oh, sa oled mul neljakümne esimene, kui ma midagi väga segi ei aja. Ilmselt seisan ma siis (või leban) nagu ämbritäie kuuma vett kaela saanu. Minu number ei küüni ligilähedalegi, ja ma tunnen alaväärsust, armukadedust eelnevate partnerite pärast — kas ma olin tasemel, äkki ma ei osanud seda või teist? Äkki ma suudlen viletsalt? Aga see-eest ma armastan teda (Noh, või vähemalt tundub see sel hetkel nii)! Kas need eelmised teda samamoodi armastasid? Või mis on nendel kõigil armastusega pistmist olnud?

Kuna korraga tuli peale ühte vastust nii palju vastamata küsimusi, armukadedust, kiivust, kahtlusi, siis äkki oleks mõttekas sellist küsimust mitte esitada.

Samas on kogenud partneril ka mitmeid plusse. Näiteks:

1. Ehk ta püsib siis paremini püsisuhtes truu, kuna on juba proovinud üht koma teist.
2. Tõenäoliselt talle meeldib seks, kuna ta on sellega nii palju tegelenud.
3. Ta võib oma kogemustega rikastada ka teie omavahelist seksuaalelu, mitte ei leba nagu puunott oodates, et teda “teenindatakse”.

Nagu ikka, tuleks parimaks variandiks pidada parajuslust, keskmist. Ma pakun, et kogenuks võiks lugeda vähemalt 10 partnerit omanut. Selle hulga sees on näiteks: päris Esimene, on see, kes haiget tegi ja see, kes lohutas, mõni üheöösuhe, mõni seks-puhtalt-seksi-pärast, suur armastus, kes su maha jättis, kättemaks ja tagasitegemine, ja see Üks ja Õige.

Loetelu kõlab päris huvitavalt. Siit juba leiaks, mida meenutada.