Erutava efektiga toidul on huvitaval kombel ka raviv efekt. Näiteks ühel kõige tugevamal afrodisiaagil, sibulal (ega asjata pole see kloostrites keelatud) on ka “loodusliku aspiriini” kuulsus: kuum sibulamahl aitab palaviku ning luuvalu puhul.

Petersell tugevdab füüsist ja annab hingejõudu. Muistses Roomas anti seda enne lahingut gladiaatoritele. Neil, kes armastavad soojendada oma kohtumisi jookidega, oleks kasulik teada, et mesi ja spargel mitte ainult ei lisa kirge, vaid aitavad ka pohmelli puhul.

On teaduslikult tõestatud, et enamiku afrodisiaakidena mõjuvate toiduainete toime pole mitte nõidus, vaid võimas vitamiinide lisandumine ning et seksuaalsete võimaluste suurenemise saladus peitub elementaarses keemias.

Esimesena lülitub stressidega piinatud organismis välja suguline funktsioon. Vajalike vitamiinidega toiduained, mis on valmistatud spetsiaalsete retseptide järgi, on aga võimelised kiiresti tagasi andma nii jõu kui ka innustuse.

Tsink ja vitamiinid

Põhilisteks armurõõmude “ehitajateks” peetakse A, B, E ja C-grupi vitamiine. A-vitamiin vastutab suguhormoonide loomise eest, seda leidub hulgaliselt maksas, porgandis ja kuivatatud aprikoosides.

B-vitamiini, mis osaleb aktiivselt testosterooni tootmises, leidub maksas, nisuidudes ja, rõõmuks tugevamale poolele, õllepärmis (viimasega ei tohi üle pingutada, muidu võib efekt vastupidine olla).

E-vitamiin, mida leidub päevalilleseemnetes, päevalilleõlis ja mandlites, parandab potentsi ning varustab organismi värske jõuga. Punane pipar, petersell, brokoli ja hurmaa sisaldavad aga rohkesti C-vitamiini, mis tõstab iha ning võimendab orgasmi intensiivsust.

Kodusele kliimale avaldavad mõju ka mikroelemendid. Näiteks võib sagedaseks nõrga erektsiooni põhjuseks olla tsingi vähesus mehe organismis.

Ometi ei tasu meelt heita, selle asemel võiks parem maiustada ingveriga valmistatud sukaadidega ning austritega. Organismile hädavajalikku fosforit sisaldavad homaarid, krabid, trühvlid, õllepärm, kõrvitsa- ja kabatšokiseemned.

Šveitsi juust korvab kaltsiumipuuduse, rosinad ja petersell kaaliumipuuduse. Pruunvetikad koos nisuidudega annavad magneesiumi ja rauda.

Mustast nimekirjast võib aga kummalisel kombel leida liha. Liha ei tekita kirge, vaid enamasti agressiivsust, millele järgneb otsekohe uni. Kogenud kulinaarid soovitavad liha kasutada koos taimse toiduga.

Dietoloogid soovitavad liha keeta ja hautada. Praetud ja suitsutatud, nii nagu ka rasvane ja magus, ei soodusta kvaliteetset seksi.

Öö nii pikk, nii pikk on ees…

Esimestena hakkasid uurima toidu mõju tunnetele hindud ja hiinlased.

India kulinaarid avastasid inimese keha aroomi otsese sõltuvuste toiduaroomidest (selle rahva seas pole teatavasti lõhnad armuasjades kaugeltki mitte viimasel kohal). Hindude sügava veendumuse kohaselt mõjutab toidu maitse ka inimese hinge: ühed road soodustavad vaimustuse ja rõõmu teket, teised provotseerivad aga viha.

India erootilises käsiraamatus “Kamasuutra” leidub väga täpseid juhiseid: “Enne vastutusrikast ööd tuleb süüa piimas keedetud riisi varblasemunade, hautatud sibula ja meega.”

Tuhandeaastase erootilise kultuuriga Hiinalgi on, mida sel teemal öelda. Alustada võiks sellest, et imperaatori palees oli tööle võetud spetsiaalne kulinaar, kelle põhiülesandeks oli gastronoomiliste vahendite abil hoida kõrgel tasemel oma valitseja mehejõudu.

On teada spetsiaalne roog, milleks oli sarvedest valmistatud pulber, mida leotati viinas, kuhu oli lisatud mesi, haruldased metsikud kirsid ning umbes nelikümmend taime ja vürtsi. Räägitakse, et taolise söögisedeli abil suutis valitseja rahuldada oma haaremis umbes kolmekümmend naist päevas, mis hiinlaste arvamust mööda õigustas tema võimulolekut.

Ka valmistati keisrile spetsiaalseks toiduks sageli mereande, mida peetakse kõige võimsamaks loomset päritolu afrodisiaagiks, kus aukoht kuulub austritele. Viimaste kiiresti mõjuvat võlujõudu tundsid hiinlased sama hästi kui prantslased.

Austria teadlased on leidnud neile veel ühe rakenduse. Selgub, et kui tööpäeva lõpus eakas, surmani väsinud härrasmees võtab kuuma vanni, mis on kolmandiku võrra täidetud austritega, on efekt võrreldav ehk vaid keelatud preparaatide kasutamisega.

Veel armastuse valemeid

Armastuse kulinaarse valemi puhul ei saa mitte kuidagi mööda minna Prantsusmaast. Peale jumaldatud austrite jätkavad selle maa rahvuslike delikatesside nimekirja teisedki molluskid. Näiteks teod — hautatud õlis koos seentega, küpsetatud erutavas küüslaugukastmes või koores, kuhu on lisatud erootiliselt aktiivseid mandleid.

Kuigi need road just surnuid ei ärata, tõstavad nad võitlusindu ka kõige lootusetumatel elushingedel.

Sparglilgi on sarnane efekt: keskajal pidi pruudi ja peigmehe pulmalõuna sisaldama minimaalselt kolm rooga sparglist. Maa-aluseid seeni, trühvleid, ei peeta asjata hõrguks delikatessiks, kuna lisaks kirjeldamatult heale maitsele mõjuvad need ka suurepäraselt intiimelule.

Muide, sama efektiga võiks uhkeldada ka seller. Ega asjata Prantsuse kuninga Louis XV soosik markiis de Pompadour ei toitnud oma kallimat sellerivartest valmistatud supiga.

Vene tsaar Ivan Groznõi eelistas suurendada oma mehelikku jõudu aniisiviinaga. Lihtrahvas aga kasutas samal eesmärgil sibulat, mett ja mune, aga ka hapukoort õlle ja tilliga.

Lõpuks võiks öelda, et edu pandiks armuasjades pole mitte ainult erutuseks vajalike roogade valmistamine, vaid ka kunst nende söömises piiri pidada. Targad hindud ütlevad selle kohta nii: “Pool maost peab olema täidetud toiduga, veerand veega, üks osa peab aga jääma tühjaks, et saaks kontrollida oma hingamist.”

Delfi Naisteleht 10/10/2007