“Ma ei tundnud mitte hirmu, vaid hämmingut. Olin tulnud siia ootusega, et mees röövib minult süütuse, kuid see osutus uskumatult vaevaliseks."

 (10)
“Ma ei tundnud mitte hirmu, vaid hämmingut. Olin tulnud siia ootusega, et mees röövib minult süütuse, kuid see osutus uskumatult vaevaliseks."
Foto: Shutterstock

Katkend Elizabeth Gilberti raamatust "Tüdrukute linn".

Doktor Kellogg ootas mind oma maja teenijarahva sissekäigu juures. Olin vaevalt jõudnud koputada, kui uks lendas lahti ning ta kiirustas mind sisenema.

„Tere tulemast, tere tulemast,” ütles ta ringi vahtides, et teha kindlaks, ega keegi naabritest meid vargsi luura. „Paneme selle ukse nüüd kiiresti kinni, kullake.”

Mees oli keskmist kasvu, tavalise näo ja kõige levinumat värvi juustega ning kandis sedasorti ülikonda, mida ollakse harjunud nägema tema klassi kuuluva keskealise lugupeetud härrasmehe seljas. (Kui see nüüd kõlas, justkui ma oleksin täiesti unustanud, milline ta välja nägi, siis küllap seetõttu, et ma olengi täiesti ära unustanud, milline ta välja nägi. Tegemist oli ühega neist meestest, kelle nägu läheb sul meelest juba siis, kui sa alles seisad talle otsa vaadates ta ees.)

„Vivian,” ütles ta nüüd mul kätt surudes, „Aitäh, et saite täna tulla. Liigume nüüd ülakorrusele, et seal end kenasti sisse seada.”

Ta rääkis täpselt nagu arst, kes ta ju oligi. Ta rääkis samamoodi nagu minu lastearst koduses Clintonis. Oleksin sama hästi võinud tulla tema juurde kõrvapõletikku ravima. Minu jaoks oli selles midagi julgust andvat ja uskumatult tobedat ühtaegu. Tundsin, kuidas mu kurgupõhjas kõditab itsitus, kuid surusin selle maha.

Seotud lood:

Me kõndisime läbi maja, mis oli hästi korras hoitud ja elegantne, kuid mitte meeldejääv. Paaris lähemas kvartalis leidus tõenäoliselt sadu kodusid, mis olid täpselt samamoodi sisustatud. Mäletan ähmaselt vaid siidriidega ülelöödud diivaneid, mida kaunistasid linikud. Olen linikuid alati jälestanud. Ta juhatas mu otse magamistuppa, kus väikesel laual ootas juba kaks šampanjaklaasi. Kardinad olid ette tõmmatud – küllap selleks, et võiksime teeselda, nagu kell ei olekski kümme hommikul –, ja Harold sulges ka ukse.

„Sea ennast voodil mugavalt sisse, Vivian,” ütles ta üht šampanja­klaasi mulle ulatades.

Istusin siivsalt voodiservale. Ma peaaegu ootasin, et ta peseb nüüd käsi ja läheneb mulle stetoskoobiga, kuid tema võttis toanurgast puust tooli ja istus otse minu vastu. Ta toetas küünarnukid põlvedele ja nõjatus ette nagu mees, kes hakkab diagnoosi panema.

„No nii, Vivian. Meie sõber Gladys ütles mulle, et sa oled neitsi.”

„Peab paika, doktor,” vastasin.

„Pole vaja mind doktoriks kutsuda. Me oleme ju sõbrad. Ütle mulle Harold.”

„Oo, ma tänan, Harold,” ütlesin mina.

Sellest hetkest peale, Angela, muutus olukord minu jaoks tõeliselt naljakaks. Mind seni mingil määral kimbutanud närvilisus oli järsku kadunud – nüüd nägin ma ainult asja koomilist külge. Mu enda hääle­kõla, kui ma ütlesin: „Oo, ma tänan, Harold,” seal ahtas külalistetoas, kus andis tooni totter piparmündiroheline, tepitud atsetaatsiidist voodi­kate (härra Kelloggi nägu on mul meelest läinud, kuid ma ei suuda iialgi unustada toda uskumatult jubedat voodikatet) – selles kõiges oli midagi, mis näis mulle absurdi tipuna. Seal ta istus, ülikonnastatult, ja tema vastas mina oma võilillekollases kunstsiidist kleidikeses, ja kui doktor Kellogg polnud enne meie kohtumist uskunud, et ma võiksin olla neitsi, siis juba ainuüksi mu väike kollane kleit oleks pidanud teda nüüd veenma.

Stseen iseenesest oli absurdne. Mees oli ju harjunud show-tantsutüdrukutega, aga sai nüüd hoopis minu.

„Nii, Gladys tegi mulle teatavaks, et sa soovid lasta oma süütuse …” ta otsis võimalikult peenetundelist väljendit. „Kõrvaldada?”

„Täpselt nii, Harold,” kinnitasin. „Soovin lasta selle eemaldada.”

(Arvan tänase päevani, et see lause oli esimene teadlik nali mu elus, ja tõsiasi, et suutsin öelda need sõnad surmtõsise näoga, pakkus mulle mõõtmatut rahuldust. Eemaldada! Geniaalne.)
Harold noogutas – tasemel arstionu, kuid alaarenenud huumorimeel.

„Võtaksid nüüd ehk riidest lahti,” soovitas ta. „Mina teen samuti ja saamegi pihta hakata.”

Ma polnud kindel, kas peaksin kõik seljast võtma. Arsti juures jätsin ma harilikult „ihupesu”, nagu ema seda nimetas, selga. (Kuidas sain ma sellisel hetkel mõelda emale?) Samas: arstilkäikude ajal ei valmistunud ma arstiga seksima. Võtsin vastu rutaka otsuse ennast ihualasti koorida. Ma ei tahtnud ju jätta muljet väikesest siivsast tobukesest. Heitsin sellele jõledale voodikattele pikali, paljas kui porgand. Käed sirgelt vastu külgi ja jalad kangelt välja sirutatud. Teate küll, nagu üks õige võrgutaja.

Doktor Kellogg jättis aluspüksid ja alussärgi selga. See polnud sugugi aus. Miks tohtis tema olla ainult poolpaljas, kui mina pidin olema täiesti alasti?

„Kui sa oleksid nii kena ja tõmbaksid veidike koomale, et mulle ruumi teha …” ütles Harold. „Vaat nii … Just sedasi … Vaatame nüüd sind …”

Ta lamas mu kõrval, pea küünarnukist kõverdatud käe najal, ja vaatas mind. See hetk polnudki minu jaoks nii vastumeelne, nagu võiks arvata. Olin edev noor naine ja mu sisetunne ütles mulle, et mind peabki vaatama. Ainsana tegi mulle muret mu büst või õigemini selle peaaegu et puudumine. Doktor Kelloggit ei paistnud see siiski häirivat, kuigi ta oli harjunud sootuks teistsuguste figuuridega. Tõtt-öelda paistis teda vaimustavat kõik, mis mul pakkuda oli.

„Neitsilikud rinnad!” imetles ta. „Meesterahvast veel päris puutumata!”

(Nojah, märkisin mina mõttes, päris nii ma ka ei ütleks. Pigem: täiskasvanud meesterahvast puutumata.)

„Vabanda, Vivian, kui mu käed peaksid külmad olema,” jätkas ta, „aga ma asun sind nüüd puudutama.”

Ta hakkaski mind kohusetundlikult puudutama. Algul vasakut rinda, siis paremat, siis jälle vasakut ja jälle paremat. Ta käed olid tõepoolest külmad, kuid soojenesid varsti üles. Olin esiotsa kergelt paanikas, hoidsin silmi kinni, kuid mõne aja pärast hakkas mulle tunduma: hei, see on ju huvitav! Las käia!

Mingil hetkel tundus see juba meeldiv. Siis ma otsustasingi silmad lahti teha, sest ei tahtnud millestki ilma jääda. Soovisin ilmselt pealt vaadata, kuidas mu keha saab vallutatud. (Oo, see nooruse nartsissism!) Suunasin pilgu alla, imetlesin oma saledat pihta ja puusa kumerust. Olin Celialt laenatud pardliga jalgu raseerinud, mu reied olid hämaras valguses ahvatlevalt siledad. Isegi mu rinnad nägid tema käte all kenad välja.

Mehe käed! Minu paljal rinnal! Mõelda vaid!

Kiikasin vargsi ta näo poole ning jäin nähtuga rahule: punetavad palged ja keskendumisest kergelt kipras laup. Ta hingas raskelt läbi nina – pidasin seda heaks märgiks sellest, et olin suutnud teda erutada. Väga meeldiv oli olla silitatav. Mulle meeldis, mismoodi tema puudutus mõjus mu rindadele – lõi ihu õhetama ja pani selle otsekui kergelt kihelema.

„Nüüd ma panen su rinna endale suhu,” selgitas Harold. „Nii on kombeks.”

Soovisin, et ta poleks seda öelnud. See kõlas nagu protseduur. Olin aastate jooksul palju seksi peale mõelnud, kuid mitte üheski fantaasias ei rääkinud mu armuke nagu koduvisiiti tegev arst.
Ta kummardus lähemale, et mu rind endale suhu panna, nagu lubatud, mis mulle samuti meeldis, nagu ma avastasin – vähemalt siis, kui ta oli lõpetanud sellest rääkimise. Tõtt-öelda polnud ma veel kunagi kogenud midagi nii mõnusat. Sulgesin taas silmad. Tahtsin olla vait ja liikumatu lootuses, et tema lihtsalt jätkab mulle meeldivate elamuste pakkumist. Kuid meeldiv elamus sai järsku otsa, sest nüüd hakkas doktor jälle rääkima.

„Me edeneme tasapisi, samm-sammult, Vivian,” teatas ta.

Jumala eest, see kõlas, nagu ta kavatseks mulle kraadiklaasi tagumikku torgata – kord lapsepõlves oli see minuga juhtunud, kuid ma poleks tahtnud mõelda sellele justnimelt praegu.

„Või sa eelistad, et see asi saaks tehtud võimalikult kiiresti, Vivian?” jätkas ta.

„Kuidas, palun?” küsisin mina.

„Ma muidugi mõistan, et esimene vahekord mehega võib tunduda sulle hirmutav. Nii et võib-olla sa soovid kiiret toimingut, et katsumus oleks juba seljataga? Või hoopis tahad, et ma ei kiirustaks, vaid õpetaks sulle üht-teist? Näiteks seda, mis meeldib proua Kelloggile?”

Taevane arm, kõige viimane, mida ma soovisin, oli õppida asju, mis meeldivad proua Kelloggile! Ma sõna otseses mõttes ei teadnud, mida vastata. Nii ma lihtsalt põrnitsesin teda arusaamatuses.

„Mul algab keskpäeval vastuvõtuaeg,” teatas doktor kõike muud kui võrgutavalt. Minu vaikimine paistis teda ärritavat. „Meil on siiski aega natukese loova tegevuse jaoks, kui see peaks sind huvitama. Ainult me peame nüüd lõpuks otsuse langetama.”

Huvitav, mismoodi on kombeks sel puhul vastata? Kust pidin mina teadma, mida ma tahtsin, et ta teeks? Loov tegevus võis tähendada mida tahes. Ma ainult pilgutasin silmi.

„Tibupoeg vist kardab,” ütles doktor juba palju leebemalt.

Tema üleolev toon tekitas minus vaid tärkava soovi mees teise ilma saata.

„Ma ei karda,” vastasin tõetruult. Ma ei tundnud mitte hirmu, vaid hämmingut. Olin tulnud siia ootusega, et mees röövib minult süütuse, kuid see osutus otse uskumatult vaevaliseks. Pidi siis iga järgmise sammu üle nõu pidama ja kokku leppima?

„Pole viga, tibukene,” jätkas doktor. „Ma olen seda ka varem teinud. Sa oled ütlemata häbelik, mis? Luba siis minul sulle teed juhatada.”

Ta libistas käe üle mu häbemekarvade. Kompas mu häbet. Sirgete sõrmedega, umbes nii nagu siis, kui sa annad hobusele suhkrutükki, sest ei taha, et loom sind hammustaks. Järgmiseks asus ta peopesaga seal all minu kõige kõrgemat kohta hõõruma. Mis polnud üldsegi paha. Võiks isegi öelda, et vastupidi. Panin silmad uuesti kinni ja keskendusin imepärasele naudingule, mis nüüd mööda mu keha laiali valgus.

„Proua Kelloggile meeldib, kui ma niimoodi teen,” kuulutas doktor ning jälle pidin ma nautimises pausi tegema, et mõelda proua Kellog­gile ja tema linikutele. „Talle meeldib, kui ma teen sedapidi ringe … ja siis jälle teistpidi ringe …”

Mulle oli juba selge, et kõige suuremat probleemi kujutab endast doktori lobisemishimu.

Püüdsin välja mõelda, mismoodi ma saaksin doktor Kelloggi vaikima panna. Ma ei võinud ju ometi käskida tal tema enda majas suud pidada, eriti veel arvestades, et mees oli valmis osutama mulle nii suurt teenet nagu seda on neitsinaha läbistamine. Ma olin ikkagi hästikasvatatud noor daam, harjunud auväärse positsiooniga mehi aupaklikult kohtlema – oleks olnud lausa loomuvastane, kui ma oleksin järsku nähvanud: „Jää ometi vakka!”

Mulle turgatas pähe, et võib-olla jääb ta siis vait, kui ma temalt suudlust palun. See võis isegi toimida. Tema suule annaks see kindlasti teise tegevuse. Kuid siis peaksin ka mina teda suudlema ning ma polnud kindel, kas ma seda ikka tahan. Raske oli otsustada, kumb variant on hullem: kas vaikus ja suudlemine või see tüütu hääl ilma suudluseta?

„Kas sinu väiksele kiisule meeldib, kui talle pai tehakse?” küsis doktor ja vajutas kõvemini mu häbemeluule. „Kas väike kiisuke juba nurrub?”

„Harold,” ütlesin mina, „mis oleks, kui sa mind suudleksid?”

Võib-olla pole ma doktor Kelloggi suhtes päris õiglane.

Ta oli ju päris kena inimene, kes tahtis mind ainult aidata, kartes mind ära hirmutada. Usun siiralt, et ta püüdis mulle mitte haiget teha. Võib-olla järgis ta ka selles olukorras Hippokratese vannet: ennekõike ära tee kahju ja nii edasi

Aga võib-olla ta polnudki nii väga kena inimene. Kuidas ma saangi midagi kindlat väita, kui ma pole teda hiljem enam kohanud. Pole vaja temast mingit kangelast teha! Võib-olla ta ei tahtnudki mind aidata, vaid nautis ainult erutavat võimalust võtta oma külalistetoas süütus ühelt kohmakalt noorelt meheleminekuealiselt neitsilt, sellal kui oma naine on kodunt ära ema külastamas.

Igatahes ei tekkinud tal raskusi selles olukorras erutumisega, nagu ma õige pea veenduda võisin, kui ta veidi eemale tõmbus, et kaitse peale panna. Mu elu esimene erektsioonis peenis, mida mul näha õnnestus – seega väga eriline hetk –, kuigi ma nägin seda vaid osaliselt. Osalt seetõttu, et kõnealust peenist kattis kondoom ja varjas mehe käsi. Kuid eelkõige seetõttu, et juba järgmisel hetkel oli peenise omanik minu peal.

„Vivian,” ütles ta, „ma olen otsustanud, et mida kiiremini ma sisse tulen, seda parem on see sinu jaoks. Minu meelest on nüüd targem mitte edeneda samm-sammult. Ole valmis, sest nüüd ma teen seda.”

Nii nagu ta ütles, nii tema ka tegi.

Nojah, eks ole. Olimegi nüüd sealmaal.

Ma sain vähem haiget, kui olin kartnud. See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et toimunu polnud pooltki nii meeldiv, kui ma lootnud olin. Oleksin nimelt oodanud, et vahekord viib tippu need erutavad tundmused, mis valdasid mind siis, kui ta suudles mu rindu ja hõõrus mu häbet – kuid võta näpust. Kui täpsem olla, siis kogu senine nauding, niipalju kui seda üldse oli, sai sisenemise hetkel hoobilt otsa ning asendus millegi väga jõuliselt häirivaga. Peenist enda sees tundes tajusin ma vaieldamatult mehe kohalolekut, oskamata hinnata, kas see tundmus on hea või halb. See meenutas mulle pigem menstruatsiooniaegseid krampe. Tunne oli lihtsalt niivõrd kummaline.

Ta ägas ja pumpas ja ütles läbi kokkusurutud hammaste: „Ma olen aru saanud, et proua Kellogg eelistab, kui ma …”

Ma ei saanudki teada, mida proua Kellogg vahekorra ajal eelistab, sest niipea kui doktor Kellogg rääkima hakkas, asusin teda jälle suudlema. Olin juba aru saanud, et suudlemine paneb tal tõepoolest suu lukku. Pealegi andis see mulle mingitki tegevust, kuni mees tegi, mis ta tegema pidi. Nagu juba teame, polnud ma seni oma elus kuigi palju suudelnud, kuid ometi oli mul päris hea ettekujutus, mismoodi see käib. Tegelikult on suudlemine oskus, mida saab õppida vaid praktiseerides, ja mina andsin endast parima. Polnud just lihtne huuli kontaktis hoida, kui mees rütmiliselt üles-alla liigub, mind aga innustas suur eesmärk: ma tõesti ei tahtnud enam ta häält kuulda.

Viimasel hetkel õnnestus tal siiski üks sõna kuuldavale tuua.

Ta tõstis pea üles ja hüüdis: „Hiilgav!” Tõmbas siis selja küüru, väristas võimsalt kogu keha – ja oligi kogu lugu.