See oli ka üks meie armumise põhjuseid. Aga meie seksuaalelu hääbus aegamööda. Oleme siiani koos, kuigi me suhtes puudub kindlus.
Kui seksimegi, siis vastumeelselt, ja mõnikord tundub see meeleheitliku katsena päästa lagunevat suhet. Käisime nõustaja juures, aga sellest polnud abi. Arutasime lühidalt ka vaba suhte võimalikkuse üle, kuid sellestki polnud kasu. Me armastame teineteist endiselt ja soovime ikkagi kokku jääda.

Teistega on sel teemal väga keeruline vestelda. Kui ma oma seksuaalelu avalikuks teen, soovitatakse lahkuminekut või armukesi. Kuid ma tahaksin rääkida hoopis meestega, kes on samuti pikaaegses monogaamses suhtes. Mind huvitab nende arvamus seksi tähtsusest suhtes, samuti tahan teada, kas olukord võib muutuda või pean ma lihtsalt sellega leppima. Kas peaksin lahkuma või jääma? Küsitlesin kolme väga erinevat meest, kel kõigil on seljataga vähemalt viieaastane kooselu.

“Mul pole tegelikult seksuaalelu. Seda tahtsidki teada?” Riho on 43aastane ja ma olen tundnud teda pea terve oma elu. 17 aastat püsisuhtes olnud Riho sõnad ei tule mulle üllatusena, sest kui meil seltskonnas jutt seksile läheb, hakkab tema elukaaslane Roosi sarkastilisi kommentaare tegema. Riho ei tee naise ütlusi kuulmagi.

Me puudutame seda teemat esimest korda. Riho pole intervjuust kuigi vaimustatud, kuid ma viin kaasa pudeli suurepärast veini, mille kohe ka avame ning mille kohta ta ütleb kaks korda meie vestluse jooksul, et see on parem kui seks. “Roosi jaoks on see probleem ja ma täiesti mõistan teda. Aga ma ei taha seksida ja ma ei tunne sellest puudust,” paljastab Riho.

Algul olevat neil seksuaalelu küll eksisteerinud, kuid Riho ei ole seksi kunagi nautinud, ei Roosi ega oma eelmiste partneritega. Nad otsustasid ühiselt, et lapsed ja abielu ei ole nende jaoks. Mõlemal on üsna tähtis ametikoht. Nad naudivad lastevaba elu, jõukat elustiili autode, puhkusereiside ja suvilaga.

“Sa ehk ei usu mind, kuid ma pole sugugi õnnetu. Meie suhe Roosiga ei põhine mitte seksil, vaid sõprusel ja ühistel huvidel. Me elame täiel rinnal. Ma arvan hoopis, et meedia on seksi rõhutamisega liiale läinud,” räägib Riho.

Riho tunnistab, et see on üksnes tema seisukoht, sest Roosi kurdab vähese seksi üle. Kas ta ei karda, et naine jätab ta maha või teda petab? “Kardan ikka, aga ma usun, et kui ta seda sooviks, siis oleks ta seda juba teinud,” vastab Riho. “Ma tunnen talle kaasa, aga ma ei saa ju teeselda, et ma naudin seksi, kui see tegelikkuses nii ei ole. Ma ei hakka end selleks sundima.”

“Meie suhe Roosiga on lähedane ja soe ja sellest piisab mulle täielikult. Hoolimata olematust seksuaalelust pean oma suhet ikkagi edukaks. See ju kestab siiani ja toimib,” ütleb Riho lõpetuseks. Ta joob viimase tilga veini, tõuseb püsti ja lahkub. Meie intervjuu on lõppenud.

Riho seisukoht on küll äärmuslik, kuid temale sobilik. Pole välistatud, et ka mina liitun kunagi seksivabade paaride klubiga, kas vabatahtlikult või siis vastumeelselt. Enne tahan ma aga teada saada, kas see on ikka mõistlik. Kas ma peangi leppima teadmisega, et mõnes suhtes seks lihtsalt hääbub?

Inglise kliinilise psühholoogi dr Roy Bailey raamatust “Coping with Stress in Caring” leian lohutust. Dr Bailey sõnul võib seksuaaliha väheneda, kuid kõik oleneb sellest, millises suhte faasis see aset leiab. Usun, et see teema valmistab muret paljudele inimestele. Enamik mehi peab seksuaalset naudingut võrreldavaks mehelikkusega. See on seotud ego ja enesehinnanguga.

Dr Bailey rõhutab seksi tähtsust värskes suhtes ja seda, et selle meenutamine võib hääbumist kompenseerida. “Pikaajalistes suhetes on väga oluline roll suhte algusperioodi intensiivsusel,” räägib dr Bailey. “Monogaamne suhe põhineb emotsionaalsel sidemel ja meie mälestused on vundament, millele suhe toetub. Elus tuleb ette kriise ja pingeperioode, kuid paar, kellel on ka muus mõttes hea klapp, saab vähese seksiga kenasti läbi. Seks üksinda pole ka piisav ja täiskasvanud inimesed peavad ju mõistma, et suhte faasid on erinevad.”

“Rumalus, ma pigem tapaks end. Tõepoolest ma pigem sureks,” väidab 35aastane Madis. Ta on üks mu tuttavatest, kes omal ajal pidevalt üha uute vallutustega uhkeldas, kuni ta viie aasta eest lõpuks abiellus. Seega nüüdseks on ta püsisuhtes ja ehk pisut segaduses monogamist.

“Suhtel on lõpp, kui sa vähemalt kord nädalas oma partnerile rahuldust ei paku. Nii lihtne see ongi. Kui seks mängust kaob, tekivad tülid ja lõpuks olete kogu aeg õnnetud,” lisab ta. Madis on suhte algusest peale seksinud nädalas keskeltläbi neli korda. Ta on enda sõnutsi väga suure seksuaalihaga. Peale selle masturbeerib ta regulaarselt ning kasutab pornograafiat.

Ta on sel teemal väga avatud. “Siis ei ole mul probleeme, kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Ma olen küll monogaamne, kuid mul tekib ikka aeg-ajalt kiusatus. Kui mul võimalus avaneb, siis ma lihtsalt ei kasuta seda. Ma ei taha rikkuda oma suhet üksnes seepärast, et kellegi teisega orgasmi saada.”

Madis ei ole otseselt truudusetuse vastane, kuid kui ta peaks mingil põhjusel suhteväliselt seksima, siis kindlasti ei võtaks ta omale armukest. Ta on selle vea varem teinud ja sellest õppinud: “See ei lõppe kunagi hästi.” Ta ei ole tundnud kiusatust prostituudiga magada, kuid minevikus on tal välismaal töötades olnud lühiajalisi tutvusi. “Mida sa ei tea, ei tee sulle ka haiget. Me oleme ju kõik seksuaalihaga loomad. Selle allasurumine on mõttetu. Me kõik soovime olla seksuaalselt ihaldatud ja seda ignoreerides mängime tulega,” hoiatab Madis.

Madis on täiesti teadlik sellest, et seksuaaliha võib tema abielust kaduda. Seetõttu on ta suhtes seksi esikohale tõstnud. “Pole midagi ilusamat kui viia partner orgasmini. Seksis ei tohi olla isekas ega laisk,” kinnitab ta. “Kõige olulisem on anda ja vastu võtta. Ma rahuldan oma naist ka siis, kui mul selleks tegelikult tuju pole, ja ootan temalt täpselt sedasama. Minu arvates on see eduka monogaamse suhte võti.”

Vestlus Madisega tekitab minus masendust. Osaliselt seepärast, et mul on raske uskuda, et ühes suhtes saab nii palju seksuaalset aktiivsust säilida. Kuid veel enam sellepärast, et Madise suhtes on see tõepoolest õnnestunud. Neli korda nädalas! Keskmiselt! Mõnel nädalal seksib ta seega rohkemgi kui neli korda. Ta võis ju liialdada, kuid ma ei usu seda.

Me olime ühel meelel vähemalt selles, et truudusetus pole lahendus. See mõte ei häiri mind moraalselt, ma lihtsalt tean, millest ma räägin. Ma ei valetanud toona veenvalt, muretsesin kogu aeg vahelejäämise pärast, ja muidugi nii läkski. Ka mind ennast on petetud. Seega tean ma väga hästi, kui palju see haiget teeb.

Nagu Madis, soovisin ka mina luua perekonna, saada lapsed, ja seda ma tegingi. See muudab seksuaalset vahekorda muidugi igas suhtes. Mulle valmistas aga enim muret Madise veendumus, et kui puudub seks, siis tähendab see suhte peatset lõppu. Tahtsin teada, kui suures ulatuses on see ainult meeste probleem ja kas monogaamia on ikka 21. sajandil parim viis pikaajalist suhet elus hoida.

70% inimestest, kes kurdavad väheste seksuaalvahekordade üle, on mehed ja 30% naised. Inimene vajab peamiselt emotsionaalset kindlust, enamiku inimeste jaoks käib sinna alla ka seksuaalne kindlus. Inimesed vajavad lähedust.

“Tänapäeva ühiskonnas võib täheldada märke pikaajalise monogaamse suhte muutumisest,” kinnitab doktor Roy Bailey. “Naistel on lihtsam partnereid valida. Seda ei peeta enam häbiväärseks ning naised on nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt varasemast paremal järjel.”

“Ma ei ole sellega päriselt nõus,” teatab 39aastane Gert. “Enamik inimesi eelistab siiski monogaamiat. Vaevalt see eriti muutub.” Jutuajamine ülikoolipäevil kohatud Gerdiga toob mulle kergendust. Ta on nagu minagi pikaajalises monogaamses suhtes, kus seksuaalne aktiivsus on aja jooksul vähenenud.

“See on muutunud aasta-aastalt. Kuid lapse sünnist saadik juhtub seda väga harva, mõne kuu tagant. Kahtlemata tunneme teineteise vastu tõmmet. Meil on ühised huvid, eriti töö, ja kahekesi koos on meil väga lõbus. Oleme otsustanud kõige kiuste koos olla.”

Gerdiga vestlemine parandab mu enesetunnet silmapilk, sest ta on tark ja lahke, kuid iseäranis just seepärast, et tema “mõne kuu tagant” kõrval tundub minu kord-kuus-kui-mul-veab-seksuaalelu üsna aktiivne. Gert reisib tööasjus väga palju ja tal on küllalt võimalusi naise petmiseks. Kas ta on ahvatlusele järele andnud?

“Ma ei ole kunagi truudust murdnud. Mitte seepärast, et ma oleks moraalijünger. Ma lihtsalt arvan, et monogaamsed suhted on õnnelikumad, aga ma ei väida ka, et eduka suhte tagab üksnes monogaamia. Truudusetusel on sageli väga head põhjused. Kuid sina ise otsustad, kas murda truudust või mitte, see ei juhtu lihtsalt niisama.”

Ma räägin talle Rihost ja Madisest ning nende erinevast arvamusest seksi kohta pikaajalises suhtes. Ta arutleb nende lähenemiste üle.

“Seks on inimese põhivajadus. Ma võiks olla suhtes selleta, kui see on mõlema poole soov. Palju raskem on mõista ja aktsepteerida seda, kui üks pool lihtsalt ei taha pikka aega seksuaalkontakti luua… Mina sooviks küll teada selle põhjust ja välja uurida, kas füüsiline atraktiivsus on ikka alles,” selgitab Gert.

Kõik see kõlab väga loogiliselt ja arukalt, aga mu peamised küsimused jäid siiski vastuseta. Kas mu suhe jääb vähese seksiga või selle üleüldisel puudumisel püsima? Kui tähtis ikkagi seks on ja kas ma kahetsen elu vähese seksiga?

“Kui sa pole vahekordade arvuga rahul, siis peaksid mõtlema, mida selle parandamiseks teha,” soovitab Gert. “Pead ehk partneri võlumiseks rohkem pingutama või siis peaksite uuesti nõustaja juurde minema. Kui te teineteist tõepoolest armastate, siis olete valmis ka üritama. Ja võib-olla peaksite mõtlema armatsemisest, mitte lihtsalt seksimisest.”

Ma võtan ta nõu kuulda ja kiirustan koju, et oma monogaamne suhe taas üles ehitada. Sel kuul oleme juba kaks korda vahekorras olnud.