Miks naised ise jahivad?

Ürgajal tagus karvane koopamees möirates endale vastu rindu, valis ihast hullununa parajasti korilusega tegeleva emase välja, sasis naisel juustest ning lohistas koopasse. Normaalne. Kuid tänapäeval teevad naised kõik, et sobiva korilusega tegeleval isasel juustest haarata ja voodisse lohistada. Normaalne?

Ma ei tea, kas naistel ikka sobib meestelt see küti amet üle võtta.

Eile lugesin jälle neid naiste foorumeid. Põhilised postitused on keerlevad loomulikult ainult ühe teema ümber: Kuna ma tean, et elu on raske, raha on vähe, mees võib mind maha jätta, siis ma pean olema tugev naine, ilus naine, nägema kolmkümmend aastat noorem välja ning lõppude lõpuks, igal hetkel seksapiilsusest pakatama. Siis olen ma ju tahetud? jne.

Üks huvitav mõtteavaldus tõi välja aga selle, et selline valveloleks teeb naised agressiivseks. Sest kui ollakse alati valmis peale lendama, siis meestel kaob ju igasugune jahivõimalus. Kuid mees on loodud küttima...

Tegelikult on ju nii, et naine vajab alateadlikult, et mees näitaks enda väge tema üle. Naine tahabki olla õrn ja abitu ning andumas. Või on tõepoolest vahepeal midagi muutunud?

Kas naiste rahuloluvajadus elus ja eneses sunnib nad lugematutele jahiretkedele, pidevalt ja ise küttima?