Möödunud augustis olime kallimaga haiglarežiimil — põdesime koos leetreid. Sõbrad ja tuttavad lõbutsesid ning nautisid viimaseid suverõõme täiel rinnal. Võib öelda, et meie jaoks oli see ikka täielik põrgu!

Sisustasime enda aega praktiliselt ainult arvutis passides ja filme vaadates. Kord nägime järjekordset odava lennureisi reklaami. iskasime nalja veel, et võiks minna — oleme ära teeninud küll. Sinnapaika see ka jäi. Haiglast välja saades läksin esimese asjana pesema ja seejärel tegin maitsva söögi. Teadagi, haiglatoidud pole ju suurem asi. Istusime koos teleka ette maha, vaatasime mingit suvalist seriaali ja siis see juhtuski. Mees sosistas vaikselt, et tal on mulle üllatus. Olin veidi põnevil, aga ei oskanud midagi oodata. Rääkis läbi lillede, et ma plaane ei teeks jne. Lõpuks küsisin otse, et mis tal ometi viga on siis või mis planeerib.

Tema suust kõlas vaid neli imelist sõna, mida ma ei olnud kunagi kuulnud: “Kallis, me lähme reisile!” Pean nentima, et alguses ma teda uskuda ei tahtnud ja hakkasin selle kõige peale naerma. Ma polnud kunagi soojamaa mõnusid nautida saanud, veel vähem lennukiga sõitnud. Läks nädal mööda ja lendasimegi paradiisi. Reis oli suurepärane.