Enne abiellumist olime Tõnisega pisut üle aasta koos olnud, neist mõned kuud ka seksuaalelu elanud, kui nii võib öelda. Meie esimene vahekord leidis aset kummagi varajastes 20ndates pärast mu parima sõbranna sünnipäeva. Kuidagi pikalt seda kirjeldada ei saaks, sest kuidas sa kirjeldaksidki umbes pool minutit kestnud “tõukamist”, millele järgnes pool tundi vabandamist ja veel kaks poolkõva katset? Noh, ajasin kõik esimese korra süüks ega mõelnud sellele pikemalt.

Siis hakkasin aru saama, et meil vist puudubki voodis igasugune klapp. Olin enne kolme noormehega maganud ja sarnast särtsu mul Tõnisega polnud. Tõsi, edaspidi kestis seks kauem kui keskmine reklaam, kuid midagi väga nauditavat või erilist selles polnud. See oli omamoodi ärritav ja ajas mind vihale, sest kõik muu oli ju nii ideaalne! Me armastasime teineteist, meil sai koos palju nalja, meil oli suur ühine sõprade grupp ja rääkisime tihti ühisest tulevikust.

Kui endalegi piinlik ähkimine-puhkimine oli juba pool aastat kestnud, siis võtsin vaikselt ette tõsisema jutuajamise. Ja mis selgus? Tema on väga rahul — jumaldab mu keha, tunneb end minuga hästi ja ei saa aru, miks mul nii hea pole. Mõtlesin, et no olgu, äkki ma siis olengi endale vaid ette kujutanud, et vaikne higistamine misjonäripoosis teki all ei olegi kärtsuv, mürtsuv ja erutav. Ometi tundsin, et igasugused kondoomiga kohmerdamised ja “sisse-välja-lõpp” vahekorrad ei ole päris minu jaoks… Kuidas saaksid need üldse kellegi jaoks olla? Ja pagan, ma ei tahtnud hakata täiskasvanud mehele seletama, kuidas voodis käituda, ma tahtsin head seksi ja tahan seda siiani! Mees peaks ikka mõningaid asju oskama ka ja kuidas sa ütled kõigest väest püüdvale mehele, et kuule tead, see koht, mida su sõrmed otsivad asub paar kilomeetrit lõunapool!?

Tõnis tegi mulle imeilusa abieluettepaneku ja loomulikult olin ma nõus. Kordan, meie ühine elu oli imeline — me ei tülitsenud, olime peaaegu kõiges üksmeelel ja tõdesin iga päev, et vanemad on teda nii õigesti kasvatanud kui vähegi võimalik. Kuid mida lähemale jõudis pulmapäev, seda rohkem hakkasin ma närveerima pulmaöö pärast. Olen näinud filme, kus pulmaööd on imelised koos küünlavalguse, šampuse ja imelise seksiga, mis on justkui “avapauk” tulevikule. Kartsin kohutavalt, et mul läheb kõik vastupidiselt.

Ma ei kartnud asjata. Kui me pärast pikka pidu väsinult hotellituppa jõudsime, siis esiteks ei olnud mul enam erilist tuju seksida — olin väga väsinud, pisut purjalik ja oleksin tahtnud end välja magada. Ka Tõnisel oli toss üsna väljas. Ent me mõlemad saime aru, et ei oleks normaalne lihtsalt norinal magama jääda, niisiis asusime asja kallale…

Kakskümmend minutit hiljem lamasin ma üksinda voodis ja vahtisin lakke, pisarad mööda põske jooksmas. Tõnis oli duši all. Kõik algas isegi lootustandvalt ja ma tahtsin midagi uut proovida, et kõik jumala eest õnnestuks, kuid enne kui ma arugi sain oli Tõnis mu jälle selili lükanud ja vana hea misjonäri kasutusele võtnud. Kõik oli TÄPSELT nii nagu varem, ainult et veel hullem — üks ja sama taktis tõukamine kestis mõned minutid, siis oli temaga “korras”. Tõenäoliselt luges ta mu silmist pettumust (või oli see mulle lausa otsaette kirjutatud) ja proovis pärast kiiret hingetõmmet uuesti. Ta lükkas mind poolistukile, nii et lõin pea kõvasti vastu voodipeatsit ära. Siis hakkas ta proovima poosi, mida olime ennegi proovinud, kuid mille kohta teadsin täpselt, et see pole päris meie jaoks. Ometi võttis ta just selle ette ja mul oli nii kohutavalt piinlik, suisa hea meel, et ma polnud näoga tema poole… Tõukasin ta eemale ja tõusin istule. Laususin sõnad, mida ma poleks iial arvanud end pulmaööl lausuvat. “Jääme parem magama.“  Selle peale sai Tõnis pahaseks, solvus ja läks duši alla. Kui ta tagasi tuli, siis võttis ta mu kaissu ja jäi magama. Kõik. Järgmisel hetkel oli juba hommik ja minu maagiline pulmaöö, mida ma enam kunagi tagasi ei saa, oli möödas. Loomulikult käisime ka mesinädalatel. Paik, kuhu reisisime oli eksootiline ja veetsime päevad ringi matkates, uusi toite proovides ja palju-palju pilte tehes. Õhtuteks olime nii väsinud, et seksisime oma mesinädalatel vaid kaks korda!

Seks ei klapi siiani. On ka paremaid kordi, kuid suurem osa neist meenutab teismelisi jäneseid, kellest vaid ühel on kõrvad kikkis. Keemia puudub ja igatsen taga pööraseid kordi eelmiste noormeestega — jah, tunnen end isegi selle pärast halvasti, kuid inimesel on ju vajadused. Kõik muu on hästi, elame juba koos, oleme mõnusal kaugel reisil käinud, plaanime peagi koera võtta… Kuid üha sadegasemaks saavad need korrad, kui ma taban end küsimusi esitamas. Kas seks on nii oluline? Kas abielu saab eksisteerida ka ilma hea seksita? Kuhuni see mind viia võib, kas äkki lõpuks meheni, kes mind paremini rahuldada suudab? Olen ma ainus, kellel nii on?