Naised, kes ei saa astuda vahekorda

25-aastane Mari on olnud abielus üle aasta ja kuigi nad armastavad abikaasaga teineteist palavalt, on neil sünge saladus, millest nad kellelegi rääkinud ei ole. Arvukatele katsetele vaatamata ei ole nad suutnud astuda seksuaalvahekorda. Mari ei ole ka iial olnud suuteline torkama tuppe ei näppu ega tampooni.

32-aastane Irma tunnistas günekoloogile, et kuigi ta on suuteline laskma end günekoloogiliselt läbi vaadata, ei suuda ta partneriga seksuaalvahekorda astuda ning lähemal uurimisel selgub, et Irma on senini neitsi.

Mari ja Irma sündroomi nimetatakse vaginismiks. Vaginism on tupeava ümbritsevate lihaste tahtele allumatu kokkutõmbumine siis, kui miski hakkab tuppe tungima. Mõne naise, näiteks Mari puhul, ei ole võimalik tuppe midagi viia. Irma puhul tekib tõrge vaid teatud tüüpi sissetungimise korral, samas kui günekoloogiline läbivaatus ja tampooni kasutamine on täiesti võimalikud.

Mis on selle põhjuseks? Enamus juhtudel ei ole tegemist füüsilise puude, vaid emotsionaalse seisundiga, mille põhjused on psühholoogilised, aga mis väljenduvad füüsilise reaktsioonina. Enamus vaginismi all kannatavaid naisi usub, et vahekord on väga valus, sageli arvavad nad, et tupp on peenise jaoks liiga väike ning et see vigastab tuppe. Seetõttu on neil arenenud välja omamoodi peenisefoobia. Osadel naistel seostub vahekorraga mingi trauma, näiteks vägistamine, seksuaalne kuritarvitamine, operatsioon.

Ja õnnetuseks tekib paljudel naistel see hirm just esimese günekoloogilise läbivaatuse järel. Kui arst ei ole piisavalt delikaatne ega informeeri patsienti sellest, mis teda ees ootab, on selline kogemus naise jaoks negatiivne ning võib põhjustada hirmu seksuaalvahekorra ees.

Mõnikord takistavad vahekorda ka suhe ise ning tunded, mis naisel selle suhte suhtes on. Naised, kes ei tunne end partneriga füüsiliselt ega emotsionaalselt turvaliselt, võivad oma keha sulgeda. Sellisel juhul ei ole vaginism teadlik otsus, vaid oma keha ja iseenese kaitsmise soovi tagajärg.

Mõned naised on kasvatatud üles teadmisega, et seksuaalvahekord enne abielu on vale. Suguühtest hoidumine kaitseb neid tegevuse eest, mida nad peavad valeks käitumiseks. Mõni naine kardab vahekorda selle võimalike tagajärgede (rasedus, sünnitus, suguhaigused) pärast.

Nagu eelpool öeldud, kujutab vaginism endast enamusel juhtudel emotsionaalsete tegurite füüsilist tagajärge, vähestel juhtudel aga võivad teatud füüsilised tegurid (jäik neitsinahk, tupe anormaalia) muuta suguühte võimatuks. Kuigi endometrioos, tupenakkused või muud füüsilised tegurid ei ole vaginismi otseseks põhjuseks, võivad nad sellele kaudselt kaasa aidata. Kui naine tunneb vahekorra või günekoloogilise läbivaatuse ajal valu, võib ta järgmine kord vahekorra ajal enesekaitseks tupelihased kokku tõmmata.

Paljud vaginismi all kannatavad naised usuvad, et see on ainult nende probleem. Nad tunnevad häbi ja piinlikkust, et ei suuda teha midagi, mida peetakse lihtsaks ja loomulikuks. Paljud naised tunnistavad, et ei ole asjast alanduse ja kriitika hirmus kellelegi rääkinud. Suhetes partneriga kogevad vaginismi all kannatavad naised süü ja küündimatuse tunnet ning paljud paarid loobuvad üritamast, kui neil ei ole mitmete katsete järel vahekord õnnestunud. Suutmatus astuda seksuaalvahekorda seab suhte tervikuna väga suure surve alla.

Oluline on teada, et vaginismist on võimalik jagu saada. Eelkõige on tähtis teada, kust abi otsida. Kahjuks leidub senini arste ja günekolooge, kes ei ole naiste probleemide suhtes piisavalt tundlikud ning kes reageerivad sellesisulistele kaebustele lihtsalt soovitustega mitte muretseda ja lõõgastuda. Kui ka teiega on nii juhtunud, otsige endale teine arst või günekoloog, kes mõistab vaginismi olemust. Isegi kui ta ei suuda teid ise aidata, oskab ta saata teid kellegi, näiteks seksiterapeudi juurde, kellel on vastav kvalifikatsioon.

Vaginismi ravi koosneb lõõgastumistreeningutest ning käitumisharjutustest, mille eesmärk on aidata naisel saada üle hirmust vahekorra ees. Abikaasa või partneri osalemine ravis ja ta emotsionaalne toetus on ravi eduks väga vajalikud, mõnikord soovitatakse lisaks ka individuaal- või rühmateraapiat. Enamusel juhtudel on ravi edukas ning paarid võivad nautida neid rahuldavat seksuaalsuhet.