Nümfid: et igavesti noor ja ilus püsida, tuleb igal täiskuuööl mehega armatseda

 (10)
Katkend erootilisest fantaasiapõnevikust!
Täiskuu Keilas
TäiskuuFoto: Andres Putting

Katkend Sari Luhtaneni ja Miikko Oikoneni erootilisest fantaasiapõnevikust "Nümfid" kirjastuselt Varrak.

Vannitoa peeglist paistis liigagi tuttav pilt. Just siis, kui Didi oli end riidesse pannud ja enne kooliminekut veel meigile viimase pilgu heitis, pidi ta peatuma ja korraks oma peaaegu mererohelise pusa kaeluse alla vaatama.

„Fakk.”

Didi viskas oma raske koti voodile ja haaras peegli kõrvalt kähku peitekreemituubi. Seda purskas veidi liiga palju välja ja kreemiga mäkerdamine ärritas teda. Siiski püüdis ta kaelusest paistvale sinikale võimalikult ühtlaselt värvi peale kanda. Ta heitis sellele hindava pilgu. Vaevalt keegi midagi märkab.

Didi tormas kähku trepist alla ja kihutas emast möödudes kööki külmkapi juurde. Kiiruga veidi mahla ja minek, enne kui suuremaks riiuks läheb.

„Sa jääd kooli hiljaks,” ütles Elina, nagu Didi oligi kartnud.

„Ma magasin halvasti.” Didi valas klaasi ühe ropsuga mahla täis.

„See on kuu süü. See ei lasknud ka minul magada. Lugesin peaaegu hommikuni krimkat.”

„See võis ikka krimka süü olla.”

„Sa pead nüüd lippama,” ütles Elina ja pani mahlapurgi külmkappi tagasi.

Didi jõi mahla ja Elina haaras kahe käega oma hiigelsuure kohvikruusi. Ta puuris Didit pilguga, ja enne kui viimane jõudis end liigutada, oli Elina juba tema pikad punased juuksed kaelalt kõrvale lükanud. Didi tõukas ema

Seotud lood:

käe ärritatult ära.

„Need ei ole maasikad,” ütles ta.

„Seda ma ei arvanudki.” Ilmselgelt ei tahtnud ka Elina hommikut tüliga alustada, kuid tema murelik hääletoon jäi sama halvasti varjatuks kui jäljed Didi nahal. Didi ei pidanud oma mõtteid välja ütlema, need olid tema pilgust näha. Ta pani klaasi kolksuga nõudepesulauale ja läks.

Laurale ütles ta seevastu kõik välja. „Miks ema peab mind ikka veel valvama nagu mingit titte?” Didi ulatas võimla riietusruumis oma parimale sõbrale laenuks puhtad tagavaraalukad. Paar tüdrukut läks neist juba riietatuna mööda ja nad ootasid, kuni jälle omavahele jäid. Didi oli oma koti pingile tühjaks puistanud, et Laurale abi leida, ja toppis nüüd kõike kotti tagasi.

„Emad ongi sellised,” ütles Laura ja tõmbas saunalina tihedamalt ümber. Tema märgadest pruunidest juustest tilkus õlgadele ikka veel vett. „Aga sul pole minuga võrreldes siiski häda midagi. Ma oleksin väga tänulik, kui mul neid tüütuid päevi poleks.” „Pole see mingi õnnistus.” Didi lõi riidekapi punase metallukse kinni ja läks Laura kõrvale istuma. Laura oli temast lühem ja hapram, aga Didi arvates oli ta ometi kuidagi naiselikum. Ta lasi kotil jalgade peale kukkuda.

„Aga sa pole ju haige?” ütles Laura. „Mõtle, kui muretult sa võid neis lühikestes pükstes ringi lipata.” „Emal on diagnoos olemas, nagu kõikidele minu probleemidele,” vastas Didi. „Sellel on vähemalt uhke nimi. Primaarne amenorröa. Menstruatsioon lihtsalt ei alga. Mingi hormoonide värk. Kuueteistaastaselt polevat veel vaja eriti muretseda.”

„Muidugi mitte.” Laura võttis riided sülle ja läks vetsu poole. „See on lausa kingitus. Mõtle ise. Ei mingit migreeni, ei jubedat šokolaadiisu ega paistes keha.” „Oleks päris lahe juba naine olla,” vastas Didi. „Jah, aga sa võid veel ilma nendeta naine olla,” ütles Laura ja osutas nimetissõrmega oma lõual ilutsevale punasele vistrikule. „Keset nägu!”

Didi lehvitas Laurale sõrmeotstega, andes märku, et too võib rahulikult end sättima jääda. Ta ise tõmbas kotiluku kinni ja läks kooli rattahoidjast oma ratast võtma. Mis Laural viga rääkida, mõtles ta tennistega kive tagudes. Ta on lõbus, popp, teda ei valvata pidevalt ja tal lubatakse poistega väljas käia … Laura kutt Didile just väga ei meeldinud, aga Laurale ei läinud teiste arvamus korda. Didi keeras ratta luku lahti, viskas koti õlale ja hakkas sõitma. Vähemalt pole ema veel töölt koju jõudnud. Ta saab natuke aega rahus olla, ilma et keegi õiendaks. Selle rõõmuga tõstis ta kiirust ja varsti keeraski kodutänavale.

Tuttav, mansardkorrusega valgeks värvitud vana puumaja paistis juba, kui äkitselt tuhises Didi juustesse mingi tiivuline olend. Ta ehmus ja püüdis seda maha rapsida, aga tundus, et see takerdus aina tugevamini tema juukse — salkudesse. Didi oli juba täitsa hädas, ei keskendunud enam korralikult sõitmisele ning esiratas tabaski kõnniteed. „Pagan võtaks …”

Didi jõudis vaevalt vanduma hakata, kui juba kraapsaski tema põlv vastikult vastu asfalti ja valu tõi pisarad silma. Ratas kukkus kolinal külili ja Didi lebas maas, juureldes, kas ta on elus või surnud. Valu andis märku, et tal on hing veel sees. Siis lasi keegi tema selja taga signaali. Ilmselt oli mingil napakal vanamehel kangesti lõbus. Didi koperdas peaaegu neljakäpukil kõnnitee servale istuma. Ratas oli õnneks kaugemale kukkunud. Didi uuris haava ja püüdis jalga sirgeks ajada. Siis kuulis ta kellegi samme. Vanamees tuleb veel tänitama ka, mõtles ta vihaselt.

„Kas sa kukkusid?” küsis noore mehe hääl.

Didi kissitas päikese käes silmi. Vähehaaval hakkas ta pilk eristama pikka poissi, kes kandis helepruune lühikesi kargopükse ja halli, üsna kulunud T-särki. Poisil olid pruunid juuksed ja muude näojoonte suhtes veidi liiga suur nina.

„Päris andekas järeldus,” ütles Didi ja tahtis selsamal hetkel keelde hammustada. See on ju kena kutt, oleks Laura juba öelnud, pinguta natukenegi. Poiss põlvitas Didi kõrvale maha.

Kui keskkoolitüdruk Didi otsustab täiskuuööl esimest korda oma poisiga magada, toob see kaasa õudustäratavad tagajärjed. Poiss sureb Didi käte vahel. Hommikul tulevad neiule järele kaks tundmatut, ent vägagi atraktiivset naist. Tüdruk saab teada, et nii nagu need võõrad naised, on temagi nümf ja et praegu on ta elu ohus. Didil tuleb maha jätta ema, sõbrad ja kodu, et põgeneda saatürite eest, kelle eesmärgiks on nümfide sugu maa pealt hävitada. Selleks aga, et igavesti noor ja ilus püsida, peab Didi kiiremas korras ära õppima, kuidas igal täiskuuööl mehega nii armatseda, et too selle peale hinge ei heidaks.

„Nümfid. Montpellieri legend“ on erootilise fantasy-triloogia esimene osa. Raamat põhineb edukal Soome telesarjal, mida näidatakse enam kui 60 riigis. Romaani üheks autoriks on kirjanik, karikaturist ja tõlkija Sari Luhtanen, teiseks režissöör, stsenarist, filmistuudio juht ja telesarja „Nymfit“ tegija Miikko Oikkonen. Sarja põhjal on valmimas täispikk mängufilm, mis esilinastub 2016. aastal.