Kuna see polnud esimene tütre korraldatud koosviibimine, andis Irene võtmed küsimusi esitamata. Õhtul aga tuli naisele meelde, et oli tähtsa dokumendimapi suvilasse jätnud. Irene oli kindel, et ema ootamatu külaskäik ei sega tema head tütart. Mõtles, et näeb tavalist tüdrukute koosviibimist, võibolla on laual veinipudel. Astus paokil uksest sisse ja nägi hunnikut alasti kehi, põimunud ühte väänlevasse puntrasse. Šokk!

Loe värskest Lilitist
  • Lii Unt keset pühakuid ja gigoloid
  • Ära tee ise oma elu raskeks!
  • Meest saab valida nagu kallist roosi
  • Pildi müstiline jõud toas
  • Tahate sellest rääkida? Psühhoterapeudid kasutavad pidevalt seda fraasi. Saladuskatte all öeldes — nii öeldakse siis, kui hingearst ise ka ei tea, mida öelda. Seni, kuni klient end kogub, saab tema vastuse leida.

    Tahate sellest rääkida? Irene tahtis. Eelnevad päevad olid tal möödunud nagu põrgus.

    Eraldanud oma tütrekese korraliku väikese keha kellegi turritavate abaluude ja kidura vinnilise tagumiku alt, Irene põgenes. Pärast ulus ta paar tundi teeäärses põõsastikus. Seejärel istus kuidagi rooli ja põrutas koju. Esimene mõte oli — tapan end ära. Teine — kihutan Mai kodunt minema. Heitis kõrvale nii ühe kui ka teise mõtte, jõi konjakit ja hommikul kirjutas arstile. Ta tahtis saada vastust — kuidas edasi elada ja kuidas juhtus, et tema tõeliselt puritaanlikult kasvatatud tütar osales sellises jälkuses. Kus on viga ja kas sellega on võimalik midagi ette võtta?

    Häbi — see on nii meie moodi!

    Kuulasin Irenet ja meenutasin oma noorust. Ka minu kasvatus oli range. Kui minu eakaaslased juba täie hooga seksiga tegelesid, hõljusin ikka veel romantilistes fantaasiates ja igatsustes. Suudlesin esmakordselt 18-aastaselt ja — sattusin hoogu. Esimestel aastatel oli väga palju mehi.

    Enamikku neist armastasin südamest, puritaanlik kasvatus ei lubanud ju ilma selleta suudelda. Tõsi, see armastus ei kestnud harilikult kaua. Mehed lihtsalt kadusid, kes pärast esimest seksi, kes mõne päeva pärast. Ma nutsin, kannatasin, läksin tänavale, vaadates rahvahulka nukrate silmadega, keegi sealt haaras mind ja algas uus armastus.

    Armastada kauem kui mõni päev ei õnnestunud, truuks jääda samuti mitte. Kui järjekordne mees suunas mind voodi poole, mõtlesin — miks ka mitte. Sest midagi muud — vestlust, ühiseid ettevõtmisi — ei tihanud ma ise välja pakkuda.

    Üsna hiljuti leidis ema kappe koristades paki mu päevikuid. Korralik, kristalselt aus ema pani need virna, võtmata vaevaks isegi uurida, mis neis kirjas on. Ma puistasin nende kaante vahel juba koolist peale innukalt südant. Ma isegi ei tea, mis kriis oleks ema tabanud, kui ta oleks neisse pilgu heitnud.

    Sisuliselt oli mu elu kuni abiellumiseni täielik väljakutse tema õigele naiselikule kasvatusele. Kõik, mida ema nii väga tahtis mulle õpetada, oli esimese kehalise armastuse poolt hävitatud ja rüvetatud. Ainus, mis jäi ja aeg-ajalt end meelde tuletas öistes lämmatavates košmaarides, oli kohutav häbitunne. Aga see, häbitunne, oli üldse ema kasvatuse armastatuim vahend.

    Mis teil seal on?

    “Täpselt,” kinnitas Irene. “Ma olen alati rääkinud Maile, et olla lohakas, mühaklik, laisk ja mis kõik veel on häbiväärne! Aga tema tõmbus kössi — väike ritsikas, nuttis kibedalt ja ei püüdnud end kuidagi õigustada.”

    Psühhoanalüütikud ütlevad, et kõige kohutavam häbitunne on oma keha häbenemine. Aga seda kasvatatakse esimestest päevadest, seletades veel mitte midagi mõistvale imikule, kui õudne on pükse määrida. Viieaastaselt hakkab laps teada saama sugude erinevusest, koos sellega tuleb huvi oma keha vastu ja loomulik soov seda tundma õppida.

    Raske öelda, kas tõesti tunneb laps kätt püksi pannes orgasmisarnast rahuldust. Oma lapsepõlve meenutades ma midagi sellist küll ei mäleta. See-eest mäletan väga hästi, kuidas vanemad kõigest väest püüdsid takistada eneseuurimist, kuidas isa, tabades mind kükakil pea jalgade vahel, haaras mul nii tugevasti kaelast, et pisarad purskusid valust silmist. Aga ma proovisin lihtsalt saltot teha.

    Kui kohustuslikel kooliekskursioonidel Ermitaaži viidi meid kuulsate Rodini skulptuuride juurde ja räägiti midagi keha esteetikast, oli mu teismeliseihu kaetud kleepuva higiga. Mis pagana esteetika? Vaadata seaduslikult isegi marmorist mehele “sinna” tundus mõeldamatu. Pärast seda tegelesin kaks aastat seksiga, ilma et oleks õppinud “seda” vaatama. Esimene mees, kellega sain teadlikuks mehe keha ilust, oli mu esimene abikaasa. Ja mina olin siis juba 21.

    Irene kuulab ja noogutab. Tema lapsepõlv oli mõneti minu omaga sarnane. Esimest raamatut seksist luges ta 18-aastaselt, see oli fotodega ja paljundatud vastik “Kamasuutra” koopia. Luges öösiti taskulambiga teki all, kartes leedulasest ortodoksse ema raevu. “Aga milline oli teie esimene seksuaalne kogemus?” tunnen ma huvi. “See oli mu õpetaja,” vastab Irene kõheldes. “Kehalise kasvatuse tunnis kaheksandas klassis palus ta mul kauemaks jääda ja hakkas jalge vahelt käperdama. Pärast ütles, et kui ma rohkem ei tule, räägib kõik emale ära. Käisin kümnenda klassini.”

    Siinkohal hakkab mul juba iiveldama.

    “Heade tüdrukute” saatus

    Kummaline — analüüsides kümnete oma tuttavate naiste seksuaalset kogemust, veendun üha rohkem ja rohkem selles, et igaühel neist oli nii või teisiti nooruses tegemist vägivallaga. Kui see polnud otseselt vägistamine, siis oli see pealesunnitud seks või klassikaaslaste agressiivne pealekäimine, vanade pervertide ligitikkumine, katsed kallutada ebanormaalsesse seksi või veel miski.

    Olen minevikku meenutades sunnitud tunnistama, et paljud romaanid võinuksid olla olemata, kui mulle poleks lapsepõlves sisendatud, et hea tüdruk ei ütle “ei”. Ema, kes sel moel püüdis minust kasvatada hoolsat koduperenaist, ei teadnud muidugi, et sageli võtsin tema juhendeid täht-tähelt. Kui mees mind tahtis, arvasin mina, et peangi talle anduma.

    Mäletan, et 18-aastaselt seksisin täiskasvanud abielupaariga. Tutvusime puhkusel, nad olid vanemad, targemad, vabameelsemad ja mängisid minu kaitsjaid. Kui nad selle tulemusel mu ükskord oma tuppa kutsusid ja siis vannitoast täiesti alasti välja tulid, kleepusin sõna otseses mõttes tugitooli ega suutnud rääkida. Aga ära minna enam justkui ka ei saanud.

    Praegu on raske öelda, miks. Nooruses on üldse väga palju hirme, mina näiteks kartsin, et ei vasta inimeste ootustele. Praegu suudan ma vähimagi kallalekippuja saata nii kaugele, et mineja unustab, kuhu ta saadeti. Siis olin ma valmis isegi valuks, et ainult mitte kaotada inimest, kes pööras mulle tähelepanu.

    Tüdruk, kellele on räägitud, et tema väärtus sõltub teistele hea tegemise oskusest, muutub väga kergesti (seksi)orjatariks. Kui temaga pole seda siiani juhtunud, siis on see vaid aja küsimus.

    Sama vana kui maailm

    Tänapäeva teismeline elab hoopis teises maailmas. Seks ei ole enam tabu, aga see ei tähenda, et kõigil teismelistel oleks sellest piisavalt infot. Aga peamine — asjast teadmine ei vabasta kunagi inimest kompleksidest. Mine Internetti, kus psühholoogiliste foorumite lehekülgedel ja blogides paisub peateemana seesama ebakindlus.

    Sellest ajast, kui meie andsime sosinal üksteisele edasi intiimsete kohtumiste tehnoloogiat, on vähe muutunud. Vaid vahendid, mille abil teismelised saavad kiiresti puuduoleva kogemuse, on muutunud kättesaadavamaks. Seksi tehniline külg on lihtsustunud, ent vaimne jäänud sama tabamatuks kui varem. Ja mis hingelisusest siin üldse rääkida, kui täna on üks, homme teine ja ülehomme kolmas.

    Hingelisus on tihedalt seotud enesetunnetusega, küsimusega, kes ma olen. Kui vanemad pole lapsele sisendanud eneseväärikust ega aidanud tunnetada oma keha väärtust ja puhtust, on raske oodata, et ta oleks seksuaalses armastuses valiv. Selle asemel hakkab ta katsetama, naiivselt oletades, et partnerite rohkus ja nähtav seksuaalne vabadus tõstavad teiste silmis tema väärtust. Algul proovib lihtsalt huvist, hiljem aga seetõttu, et suudelda on lihtsam kui rääkida. Ja lõppude lõpuks teeb ta seda enese eest põgenemiseks.

    Ema Irene ise oli oma mehe seksiorjatar. Kiirustades 18-aastaselt abielluma endast palju vanema mehega, ei julgenud ta isegi mõelda õigusest “ei” öelda. Mees oli küllaltki tuline, seks meenutas pahatihti maratoni ja lõppes alles siis, kui Irene hakkas karjuma. Mitte rahuldusest, vaid valust — valutas aktiivsest piinamisest puruks pekstud sisikond. Väike Mai magas kõrvaltoas ja ärkas sageli ema öistest nuuksetest ja isa oietest.

    Nende öiste kontsertide najal kasvas üles neurootiline laps. Lõpuks jättis mees Irene maha ja abiellus teisega. Naine hingas kergendatult ja viskus pea ees ärisse. Ta üritas mitte mõelda, et kasvatab tütart, kellega võib sama juhtuda. Seksist ei rääkinud ta Maiga kunagi. Kui televiisoris näidati voodistseene, vahetas Irene kanalit, arvates, et tütrel on veel vara seda näha. Tegelikult kartis ta tütre võimalikke küsimusi.

    Ükskord umbes kaks aastat tagasi, kui Irene tavapäraselt puldiga plõksis, läks Mai televiisori juurde ja pani sõna lausumata filmi tagasi. Irene hingas kergendatult, mõistes, et tütar on suureks kasvanud ja suudab asjadest kuidagi aru saada.

    “Milles te oma tütart süüdistate, ta ju lihtsalt käis teie jälgedes?” küsisin ma Irenelt otse. “Ta arvatavasti eelistab, nagu ka teie, vaikida, kui on langenud mehe mõju alla. Aga võimalik, et ta uurib teismelise uudishimuga täiskasvanute maailma, mõtlemata, milliseid tagajärgi see võib kaasa tuua.”

    Irene vaikis ja sel hetkel meenutas ta väga heitunud teismelist. Mulle näis, et see naine polegi täiskasvanuks saanud. Psühholoogiliselt on ta jäänud lapseks varakult küpsenud kehaga, mida kehalise kasvatuse õpetaja abiruumis käperdas. Tema soov tütart aidata oli tegelikult meeleheitlik katse leida abi endale. Psühhoteraapia seansi reeglite järgi see peabki nii olema. Vanemad, kes ei tule oma probleemidega toime, ei suuda aidata ka lapsi. Meil Irenega seisis ees pikk tee ja olime alles päris selle alguses.

    Keha — pühamu või solgiauk?

    Suhtumine seksi algab õigest kehapildist. Oma keha ei saa põlata ja mitte mõista ning seejuures hoolitseda, et tal oleks hea. Aga keha pidurdatakse juba alates lapsepõlvest. Et ta ei jookseks, karjuks, tüseneks, vajaks hellitusi ega tunneks seda, mida “ei tohi”. Pole juhus, et paindlik, ilus ja võluv lapsekeha muutub juba teismeeaks jäigaks ja nurgeliseks, aga hiljem hakkab veel valutama.

    Valu ja kammitsetus kehas on allasurutud emotsioonide ja psühhotraumade tulemus. Kui sa tahaksid käe välja sirutada ja emmata, aga selle asemel ütled endale “ei” ja tõmbad käe rusikasse, siis keha sulgub. Tekib pinge, mis jääb nii kauaks, kuni lubad endale väljendada tõelisi tundeid.

    Võib olla ka vastupidi. Sa naeratad ja embad, aga tahaks lüüa. Aga lüüa ei või (täpsemalt, seda ütled sina endale). Siis on keha veel enam alla surutud, sest agressiivseid emotsioone on keerulisem ohjeldada. Hiljem ilmneb valu kui oma tõeliste tunnete pikaajalise hävitamise tulemus.

    Täisväärtuslikust seksist pole sel juhul juttugi. Selleks on vaja oma kehaga sõbrustada. Aga meie ei sõbrusta, me kasutame oma hinge templit pigem allasurutud tunnete prügilaona. Mida rohkem on kehas blokke, seda halvemini tunnetame ennast, partnerit, oma tahtmisi. Tekib suletud ring.

    Seksuoloogid selgitasid juba ammu välja kaks terve seksi tunnust. Seks peab tooma rõõmu ja olema kahe inimese vabatahtlik valik. Aga mis rõõmust ja vabatahtlikkusest saab juttu olla, kui neiu kasutab seksi varasest noorusest tähelepanu, tunnustuse ja armastuse ostmise vahendina?

    Tee sinna on valusalt lihtne. Võtame tüüpnäite. Noore tüdrukuna on igasugune kehaga ja seksiga seotud teema keelatud, sest vanemad kardavad paaniliselt last “rikkuda”. Hiljem, kui tütarlapsest hakkab küpsema naine, kardab ta juba ise ennast, kuna ei tea, kuidas selle hormoonimölluga toime tulla.

    Seejärel ilmub täitmata tahtmiste ja romantiliste ootuste taustal neurootiline vajadus armastuse järele ja koos sellega hirm: äkki keegi ei tahagi mind? Selle hirmu taustal on noor naine valmis armastama igaüht, kes talle tähelepanu pöörab. Kui talle satub vääriline seksuaalpartner, hakkab ta pikkamööda arenema, puhkeb õitsele nagu naine ja õpib aja jooksul armastust nautima.

    Aga sagedamini satuvad sellised kompleksides tüdrukud valedesse kätesse. Ja mis saab pärast? Nad tegelevad seksiga. Mees on naisega jõhker, loomuvastane või lihtsalt egoistlik ja mõtleb endale. Neiule tundub, et ta armastab meest ja selle tunde nimel on valmis kannatama mida iganes.

    Keha pole võimalik petta. Ta tunneb, et kõik see on vale, sest piinamine tekitab valu. Ja ta sulgub või blokeerib vähemalt tundlikkuse, et seda õudust enam mitte kogeda. Nii tekib frigiidsus.

    Naine mõtleb, et temaga on midagi korrast ära. Ta hakkab otsima, proovima igasuguseid asju, mehi vahetama (ta ju ei tunne, tal ükskõik). Lõppude lõpuks võib ta ka tanu alla lipsata. Või õppida saama kliitoriorgasmi, mis tekib lihtsalt mehhaanilisest hõõrumisest.

    Ja nii võibki mõelda, et tal on justkui kõik hästi. Mis sest, et aeg-ajalt lööb nimmepiirkonda valu — see on eluterve seksuaalenergia ringluse puudumise tunnus. Eluterve tähendaks aga seda, et naine elab täisväärtuslikku seksuaalelu, mitte lihtsalt ei tegele aeg-ajalt seksiga, et oma neurootilisust lämmatada või mõnd meest kinni hoida. Aga selle asemel muretseb see naine orgasmi puudumise pärast, aga ei oska midagi seksuaalelu parandamiseks ära teha, sest ta ei julge, taha ega oska enam ennast, oma tegelikke vajadusi kuulata.

    Mis kõige jubedam — selline ema toodab enamasti sarnase tütre. Ta soovib talle õnne, aga keerab silmad häbelikult mujale, kui tütreke küsib armastuse kohta. Õnn? Selle poole jääb ta õhkama naiivsete seebiseriaalide vahendusel, kus armastus ei jõua kunagi voodilinade vahele.

    Kuidas rõõm tagasi saada?

    Kui sa nooruses olid suhetes vähenõudlik (pole oluline, kui palju neid suhteid oli, kümme või üks), siis tõenäoliselt tunned nüüd teatavat pettumust segamini olnud häbiga. Muidugi, sa ei paku end patust puhastumiseks tuleriidale, kuid nii mõnegi seiga tahaksid unustada.

    Sellest eluetapist mõista üht. Oskust oma keha austada pole meile sugugi alati emapiimaga kaasa antud. See tuleb märksa hiljem, kui mõistame oma keha ainulaadsust ja et iga siseneja jätab sinna jälje. Koos sellega kasvab austus enda vastu. Aga seda ei saa endalt kohe oodata, eriti kui sul nooruses polnud kedagi, kellega rääkida.

    Kõige parem viis möödaniku rumalustest ülesaamiseks on lihtlabane patukahetsus iseenda ees. Tunnista endale, et olnut muuta ei saa, ja andesta endale. Soovi kogu hingest oma endistele partneritele õnne, sellega vabaned nende poolt sulle turjale pandud koormast.

    Pole tähtis, kellega sa praegu elad ja kas sul on täisväärtuslik partner. Avasta seksuaalsus enda jaoks uuesti, õppides oma keha uuesti kuulama ja rõõmustama.