Pihtimus: tahan seksida kellegagi, kes mind päriselt armastab!

Mul on küsimus olude või valikute tõttu pikemat aega ilma partnerita olnud inimestele (alates 6 kuud kuni mõni aasta). Kas pärast säärast pausi tunnete, et midagi oleks justkui muutunud — teie keha reageerib teisiti? On see olnud pigem positiivne või negatiivne? Või kõik on jäänud samaks ja jätkate sealt kus pooleli jäi (ikka omad “vanad” lemmikpoosid jne?

Minu püsisuhe, kuhu kuulus ka tihe, regulaarne ja rahuldust pakkuv seks, läks laiali juba aastal 2010. Armuda või suhet luua ma pole seni suutnud, olen “pidanud” paari seksisõpra, kes küll leevendasid mingil määral seda vajadust, kuid jätsid tühja tunde, mis nii pool aastat tagasi muutus talumatuks. Ma tahan seksides vaadata inimesele silma, kes mind armastab ja keda mina armastan… ja kui seda pole, siis lihtsalt ei taha. Annan endale aru, et sellist meest ei pruugigi tulla…

Samas seksivajadus annab päevast päeva end tunda. Eneserahuldamine aitaks nagu vaid hetkeks, kuid tegelikult on see vaid enda narrimine — no ei ole seda tunnet, mis vaja… Tunnen, et olen justkui lõksus ja see pidev enese allasurumine ja üldse kõik kokku võib jätta jälje, mis ei paranegi ning ma ei saagi enam kunagi seksi nautida nagu vanasti.

Üldiselt, kas on keegi olnud sarnases olukorras ja kuidas on see lahenenud?