Segaduses naine: tahaksin tulevärki — kas peaksin leppima sellega, kui seda pole?
Olen 32aastane naine. Olen õpetaja ehk siis olen alati töötanud naistekollektiivis, nii et minu puhul pole vist mingi ime, et mul polnud ka tükk aega suhet onud. Tegelikult ongi nii, et mul olnud ainult üks pikem suhe, mis algas siis, kui olin 20aastane ja kestis kahesa aastat.
See suhe oli mitmes mõttes keeruline — mees oli töönarkomaan, raske iseloomuga, hästi tundlik ja solvus iga asja peale. Tülitsesime palju, aga samas — või võib-olla just tänu sellele — oli meie suhtes alati kirg. Ähvardasime mõlemad teineteist lugematu arv kordi, et jätame üksteist maha jne. Pärast kaheksat aastat ameerika mägesid lõppes see suhe krahhiga — nimelt ta armus kellessegi teise.
Pärast lahkuminekut olingi mitu aastat üksi ja eriti kedagi ei otsinudki, sest olin ikka kõvasti haiget saanud. Tulid küll vahel mõtted pähe, et peaks äkki pere looma, aga väga probleemi sellest ei teinud.
Umbes pool aastat tagasi kohtasin ühe oma hobi kaudu kena ja asjalikku omavanust meest. Klappisime inimestena kohe ja meie suhe algas täiesti loomulikul moel. Kõik oli kena, aga… polnud seda õiget särtsu. Juba temaga esimest korda suudeldes tabasin ennast mõttelt, et no see pole ikka päris see. Kui jõudsime voodisse, oli kõik normaalne, aga mingit kõikevõitvat kirge ma küll ei tundnud. Ei andnud võrreldagi sellega, mis meil eelmise mehega voodis toimus.
Nüüd oleme juba paar kuud regulaarselt seksinud ja tema tundub igati rahul olevat, aga mina ei ole. Ta tahab juba kokku kolida, aga ma ei ole siiani konkreetset vastust andnud. Mõistusega saan aru, et ta on normaalne ja hea mees, temaga oleks hea ja turvaline pere luua ja laps saada, aga samas — ma tahan ju tulevärki! Ma olen täiesti segaduses ja ei suuda otsustada, kas peaksin ratsionaalne olema ja nende leigete tunnetega leppima või peaksime ikka lahku minema…
Mida teie minu asemel teeksite?
