Seks ja NYC
Unnesuikunud hoone ette tuiskavatest kollastest taksodest välja astunud mehed ja naised ei uurinud kordagi maja numbrit, sest näisid täpselt teadvat, kuhu nad lähevad. Teiste tulijatega tuhmilt valgustatud fuajees silmitsi sattudes hinnati üksteist iharate pilkudega, justnagu nälginult lihaleti ees suurt turjatükki piieldes, lootusega, et ehk saab sellesse peagi hambad lüüa. Kui lift peolised neelas, võis õhtune piiluja maja ees vaid fantaseerida, mis selle sügavuses – nagu hiljem selgus keldris – tegelikult toimub.
Orgiaklubid tegutsevad
Kui oma maja uksehoidjalt, kes on kõige naabruskonnas toimuvaga alati kursis, salapärase kogunemise kohta pärisin, vastas ta silmi pilgutades, et need erutatud paarikesed käivad koos ühes kinnises swingerite klubis. Neile, kes hämara ihadeilma terminoloogiat ei tunne, võib selgituseks öelda, et swingi tantsimisest on asi kaugel. Üritustel toimuv sarnaneb pigem seiklusele, mille Stanley Kubricku menufilmi “Silmad pärani kinni“ kangelane Tom Cruise erootiliste ihade ajel ühel hilisõhtul ette võttis.
“New Yorgi seksielu ongi praegu suuresti koondunud kinnistesse, liikmekaartide ja kõigi osaliste taustaga kursisolevatesse klubidesse,“ seletas mulle hiljem hiljuti Manhattanil avatud seksimuuseumi kuraator Grady Turner. “Selle linna lubavuse aste on alati olnud tsükliline, nüüd oleme jälle n-ö põrandaaluses perioodis.“
Nende sõnade kinnituseks piisab põgusast pilgust ajalukku. 1920. aastate keeluseaduse ajal linnas õide puhkenud striptiisindus oli 30ndateks põhimõtteliselt legaalseks muutunud ja meelitas üpris avalikult publikut. 40. aastate alguses alustas tollane linnapea Laguardia ebamoraalse elemendi väljajuurimist. Uus lubavuse laine algas 60. aastate lõpul ja 70ndate alguses, kui geikultuur endast pärast Stonewalli ülestõusu teada andis.
Neil kuumadel aastatel ei olnud kellelegi saladuseks aadressid, kus sai oma kõige salajasemaidki kirgi rahuldada. 80. aastatel, aidsi epideemia puhkemise järel, pandi enamik pimedate tagatubadega baare ja orgiaklubisid kinni. 90ndate alguses otsustas linnapea Rudolph Giuliani, et Times Square’i läila erootilisus tuleb asendada perekeskse disneylandilikkusega.
Meeri nõudel pidid isegi striptiisitarid Manhattani öölokaalides esinemise ajaks püksikud jalga tõmbama – konservatiividele tundus mõte, et kusagil kesklinnas näeb inimkeha selle naturaalses rüüs, ohtliku ja eemaletõukavana.
Paheline põrandaalune
New Yorgi ihalist minevikku põhjalikult uurinud Turneri sõnul on Manhattan alati olnud paheline. Juba 19. sajandil nimetati paika Hudsoni jõe ääres asuvaks Soodomiks. Arvamus, et porduelu siin lausa lokkab, valitseb teatud ameeriklaste seas tänini, vaatamata eelmise ja praeguse linnavalitsuse katsetele tõestada vastupidist. “Selge on muidugi see, et suur osa neist eelarvamustest põhineb väljaspool New Yorki elavate inimeste peades olevatel fantaasiatel,” ütleb Turner. “Mida kõike võib metropolis, kus on nii palju inimesi, toimuda!“ Ja kui aus olla, siis toimubki. Ka pärast Giuliani ajastu moraalilahinguid on NYs tegelikult kõik ikkagi alles jäänud. Vaid uusi vorme võttes.
Peepshowd on Times Square’i piirkonnast mujale üle kolinud. Kirglikke elamusi otsivate paaride, swingerite ja swapperite jaoks ei ole enam selliseid kurikuulsaid avalikke klubisid nagu 70ndatel laineid löönud Plato Playground, kuid oma toniseeriva elamuse saavad nad kätte kinnistel kokkusaamistel. Väga aktiivselt sõlmitakse seksitutvusi interneti jututubades. “Selle linna “paheline põrandaalune“ ei kao kunagi kusagile,“ on seksiekspert veendunud. “Ta muutub vahel vähem silmatorkavamaks, ent paljudele seega isegi veelgi seikluslikumaks.“
Esimene pornofilm
New Yorgil on Ameerika elus olnud lisaks fantaasiate üleskütmisele veel teinegi roll: see linn on aidanud jänkisid kammitsatest vabastada. Just siin algas kunagi kampaania rasestumisvastaste vahendite legaalseks muutmise nimel. Siin sündis geiliikumine. Siin on Ameerika feminismi juured. Irooniline, kuid just New Yorgist on alanud ka mitmed moraalijüngrite üle-Ameerikalised ristikäigud.
Nüüd püüab siis seksimuuseum valehäbi selle teema ees hajutada, enamasti küll vaid fotode, ajaleheväljalõigete ja ajakirjakaante abil, kuid kohati ka otsesemat shokiteraapiat kasutades. Ajal, kui kuraatoriga suhteliselt teoreetilist seksijuttu ajasin, mängis ta selja taga ekraanil Ameerika väidetavalt esimene, just NYs vändatud pornofilm. Kuigi lint oli ajahambast tugevalt puretud, eristas silm hägust siiski Aadama ja Eeva tavaliselt viigilehe all olevaid kehaosi, mida Giualini keeluseaduste tõttu mujal linna ekraanidel praegu ei näe.
Tajudes, et ma liikuva pildi vastu huvi tunnen, kiirustas Turner täpsustama, et selle porno kullafondi kuuluva ketta demonstreerimisel on hoopis tõsisem eesmärk kui muuseumi külastajate erutamine: “Väljapanekut koostades küsisime endilt pidevalt, mida üks või teine generatsioon võis pidada sündsusetuks ja rõvedaks,“ selgitab ta. “Vaadake seda esimest pornofilmi! Tänaste standardite järgi on see vaid leebe erootika, mis kunagi tekitas tohutu skandaali. Inimeste arvamused ja seisukohad muutuvad, piirid lubavusest laienevad, kuigi me ise seda sageli ei märka.“
Seks kui sport
Intervjuule punkti pannes ei saanud ma kuidagi küsimata jätta: kui paljud ameeriklased – kes teada-tuntult on suhteliselt puritaanlikud – on kuraatori arvates valmis seda poolakadeemilist näitust häbipunata vaatama. “Hollywoodi filme vaadates võiks väita vastupidist: meie kultuur on väga seksuaalne. Meil on lihtsalt harjumus maske kanda. Ja kus mujal kui NYs on vaja panna inimesi neid eest tõmbama.”
Seksimuuseumist välja astudes olen taas keset pärastlõunaselt aseksuaalset Viiendat avenüüd. Sorry, võtan kohe sellel mõttel sabast, kui minust mööduvad kaks üliteravatel stilettodel näitsikut. Järjekordselt piiluja ossa asudes kuulen nende elavast vestlusest üht lausejuppi. “Aga ta on seni saadaval...” Tegelikult võinuks need kaks kaunitari olla vallaliste seksiseiklustest avameelselt rääkiva teleseriaali “Seks ja linn“ kangelannad, kelle jaoks seks on omamoodi lausa spordiks.
Huvitav, muide, et Carrie, seriaali peategelane, langetas ühes viimases osas kindla otsuse: see linn, New York, on mulle pereõnnest siiski tähtsam. 30. eluaastates Carrie valis sõrmuse asemel uuesti selle elu, mida ta koos Manhattani noorte ja professionaalsete armeega iga päev elab – emotsionaalsete kammitsateta naudingutejahi, mis on osaks selle hiiglasliku, anonüümse, rahategemisele ja kulutamisele orienteeruva metropoli alateadvusest.
