Progressiivne liikumine

Seksil ei ole kõikide jaoks ühtseid norme. Igal on oma seks, erinevas eas ja erinevate partneritega. On olemas mõiste klassikalisest seksist: vastastikused hellitused, vastastikune erutus, tuppe sisenemine, orgasm/selle puudumine ja rahuldus. Ent heitnud sellele järjepidevusele kasvõi kiire pilgu, on näha momente, milliseid ei pea tingimata olema. Aga ka etappe, mis võivad tekitada vastuolu iseendaga. Seega on ülaltoodud kirjeldus lihtsalt teatav punkt, millest võib normi piires vabalt kõrvalekaldumisi olla. Samas võivad need minna ka kaugele üle selle piiride.

Teisalt võib igasugune tegevus olla määratletud normaalse psüühilise protsessina, aga ka psüühilise patoloogiana. Ja sekski pole siin mingi erand. Näiteks võib see teatud psüühilise seisundi puhul muutuda sadistlikuks, pedofiilseks ja perversseks objekti vastu või rahuldamise viisi tõttu.

Samas võivad seksuaalsed ebaõnnestumised muuta inimese iseloomu ning tekitada näiteks neuroose või depressioone.

Ettevaatlikuks peab aga tegema soov teha partnerile haiget, alanda teda, kummalised tahtmised ja oma käitumise ebaloomulik põhjendamine elus üldse, sealhulgas ka voodis. Võimalik, et sel moel ilmnevad psühholoogilised iseärasused või psüühikahäired, mis võivad olla ähvardavaks eelmänguks tulevastele ebameeldivustele.

Ettevaatust — märgid! Mis võiks (ja peaks) tegema ettevaatlikuks armastatud inimese käitumises?

Teatud käitumise nõudmine, mis tegelikult ei mahu normi raamidesse. Näiteks mehe nõudmine saada anaalseksi, vaatamata sellele, et naise tervis seda ei luba või siis, kui naine on sellele täiesti vastu.

Üheainsa mitte normipärase läheduse nõudmine. Näiteks on oraalsed hellitused paljude partnerite jaoks loomulikud ega ole patoloogia ilmingud. Kui aga mees kujutleb seksi selles ainsas vormis, siis on see käitumine juba raamidest väljas.

Rollimängud ning partneri isiksust paljastavad tundmatud piirid. Meelelahutused, mida sageli soovitatakse elustamaks intiimseid suhteid partnerite vahel, võivad samuti anda põhjust mõtisklemiseks. Vaikne ja arglik partner, kes balansseerib impotentsuse piirimail, võib ootamatult muutuda aktiivseks, isegi agressiivseks, ning üritab ennast rahuldada ebaloomulikul moel partneri arvel. Sama võib ka naisega juhtuda. Sugu polegi tegelikult oluline. On selge, et siin on mängu tulnud allasurutud kompleksid. Ent millisele poolele normaalsuse ja ebanormaalsuse piiril see kõik jääb, seda suudab otsustada juba spetsialist, kelleks on seksuoloog, psühhoterapeut või psühhiaater.

Igale oma

Peamiseks kriteeriumiks normaalse ja ebanormaalse seksi puhul on partneri arvamus. Kui mõlemad pooled leiavad, et kõik on korras, siis nii see ka on. Peale objektiivsete meditsiiniliste andmete, on olemas ka subjektiivsed. Suur hulk paare elab koos, vaatamata sellele, et ühel partneril on maohaavandid või jalg on kuni põlveni ära võetud või ta kogeleb nii kõvasti, et on parem selgeks õppida viipekeel. Ent nad elavad koos, rahus oma puudustega või isegi neid märkamata. Sest on armastus või ühine äri või ühised lapsed … Nii leitaksegi ühine keel. Sama on ka psüühiliste häiretega: keegi on valmis sellega leppima, keegi teine läheb ka terve juurest minema.

Kui aga on kõhklusi, ebaselgust ning kahtlustusi, siis on parem olukord enda jaoks selgeks teha. Alustuseks peaks üksinda spetsialisti külastama või kasvõi seksuoloogile kirjutama. Internetis leidub küllalt variante. Peab olukorda kirjeldama ning küsimusi esitama, et saaks midagigi selgemaks. Otsustada tuleb aga, nagu alati, iseendal.

Allikas: Psihhologija, november-detsember, 2017