"Ta käed liikusid mööda mu sääri üles, nööpisid siis mu püksid lahti ja tõmbasid need jalast, nii et jäin punaste pitsstringide väele."

 (24)
"Ta käed liikusid mööda mu sääri üles, nööpisid siis mu püksid lahti ja tõmbasid need jalast, nii et jäin punaste pitsstringide väele."
Foto: Shutterstock

Katkend Audrey Carlani uuest raamatust „Ingel langeb“, mis on Carlani uue, kolmeosalise sarja avaraamat, kus „Kalendritüdrukule“ omaselt lõõmavad kired ja sulavad südamed.

Hank viskas mu pikema sissejuhatuseta voodile. Ta käed liikusid mööda mu sääri üles, nööpisid siis mu püksid lahti ja tõmbasid need jalast, nii et jäin punaste pitsstringide väele. Sellele mehele meeldis, kui ma punast kandsin. Ta oigas, kui paljastus samasugune rinnahoidja. Korvid katsid hädavaevu mu hingamise taktis kerkivaid rindu.

„Raisk,“ urises ta üht tippu hammustades. Ajasin rinna õieli, et suuremat kokkupuudet saada. Ta näppis ja sikutas mu teist nibu, pitskude hõõrus tundlikku nahalappi.

Ta tõmbas mõlema korvi alla, paljastades mu rinnad jahedale õhule. Mõlemad nibud muutusid tahtmisest ja ihast kõvaks. Hank kummardus ja limpsas üht kikkis punga keeleotsaga, keerutades selle märja lihasega lõpututes peadpööritavates soojuseringides. Kohmitsesin ta särgiga ja lükkasin selle mööda ta keha üles. Ta vabastas mu rinna ainult niikauaks, et rõivaese seljast võtta. Nahk naha vastas. Täiuslik.

Oigasin. „Jumal küll, Hank, mulle meeldib sind enda vastas tunda.“

„Kallis, sa hakkad mind veel palju rohkem tundma.“ Ta rõhutas seda oma meheau tõukega mu reitevahes.

Seotud lood:

Ta käsi reisis üle mu rinna ja lameda kõhu, otse pitsstringide alla. Suured sõrmed kõditasid mu volte, kuni ta kaks sõrme sisse surus.

„Raisk!“ Ta ropendas magamistoas palju. „Oi, ingel, sa oled läbimärg. Kas sa ei tea, kuidas see mulle mõjub.“

Tema suu jätkas kordamööda mu mõlema rinna hammustamist ja näksimist. Mu keha läbistasid elevuselindid; ümisesin vajadusest.

„Ainult sina, Hank.“ Surusin end kõvasti tema sõrmede vastu ja mul jäi hing kinni. „Mu keha valuleb su puudutuse järele,“ tunnistasin, kui need imelised sõrmed eriti kõvasti tõukasid.

Tema rinnast vallandus sügav kurguhäälne oie ning ta pani käed mu puusade juurde ja rebis mu stringid lõhki. Hankile meeldis mu püksikuid tükkideks rebida. Ta heitis katkise riidetüki üle õla. Järjekordne sajadollariline püksikupaar läinud.

Ma ei hoolinud sellest. Tema vajadus minu järele oli erutav ja need tema talitsematu kire jäänused visatakse prügikasti uhkusega. See oli meie palavikulise teineteisevajaduse järjekordne ohver. Lamasin seal ja tema pilk seikles üle iga mu tolli. Ta hingas vaevaliselt.

Tugevad kämblad lükkasid mu võbisevad reied pärani. Need silmad olid tuppa pääseva kuuvalguseraasu paistel kirjeldamatud. Need ei varjanud tema nälga, tema võimsat toorest kirge minu keha, minu järele. See vapustas mind hingepõhjani. Olin ma kunagi näinud, et mees mind niimoodi vaatab? Nagu ma oleksin maailma kõige ilusam naine?

Ta käed võtsid mu põlvedest ja liikusid siis reite siseküljele. Vajadust asendas värin. Ootasin tema puudutust. Kui tema pöidlad mu voldid eraldasid, langetas ta näo ja hingas mu kubeme vastas.

Iga ohkega ta justkui hingas mu mõrusse ellu sädet tagasi. Olin elu alati heaks pidanud. Töö oli suurepärane, mu kodu oli ajakirjavääriline ja mul oli rohkem raha, kui ma sellega ette võtta oskasin. Siis kohtusin selle kelmi nägusa kauboiga, kes mu elu päästis, ja kõik muutus ... paremaks.

Enne Hanki ei olnud mul aimugi, kui vähe mul on. Nüüd, kus mul oli trööstiks mees – see mees –, teadsin, et olin olnud selle naise tühi kest, kes olla võinuks. Hankiga koos tundus kõik võimalik: töö, sõbrad, pere, mees, kelle juurde koju tulla. Praegu olid need asjad mul olemas ja ma ei teadnud, kuidas oleks võimalik neist kinni hoida.

Hank lõpetas mu mõtisklused pika märja limpsatusega mu tihedast august üles kliitorini.
„Püha ... oi jumal!“ karjatasin.

Mu keha tõmbles ja pinguldus, kannustades teda edasi. Ta avas mu nagu lille ja imes nektarit, kuni olin karjuv naudingukera. Ta keel keerutas mu avauses, lakkus ja imes mu rahulduse iga piiska. Ta kurgust kostis sügav rahulolev ümin, mis mu murdis.

„Mesi ja vanill, raisk. Jumala eest, ma ei saa sinust küllalt,“ sosistas ta ning näksis ja lakkus mu keha, vedas keelega mööda mu tundlikku kõhtu, pistis keele mu nabaauku. Ta jätkas teed üles, võttes aega, et iga ribi hammastega kraapida.

Mööda mu selgroogu jooksid külmavärinad ja liigkuum ihu läks kananahale. Ta laotas mõlemale rinnale väikseid näksatusi ja musisid, kuni jõudis suuni. Ta keel kaevus sisse pidusöögile ja ma tegin sellest vägeva eine. Imesin ta keelt ja tundsin iseenda maitset segunenuna tema ainulaadse maiguga. Nauding pani mind puusi tema vastu hõõruma ja ma mähkisin talle jalad ümber.

„Kepi mind, täkk.“ Vajutasin hambad tema kaelaõndlasse. Tahtsin ta ära märgistada, enda omaks teha.

„Täna mitte, ingel. Täna, meie voodis, meie teises kodus, ma armatsen sinuga.“ Tema sõnad jõudsid sügavale mu südamepõhja. Olin arvanud, et petturist mölakas on selle südame purustanud. Tegelikult kahvatusid mu kunagised tunded Granti vastu, kui võrrelda neid tunnetega Hanki vastu. Ta pani mind end tundma elusana, ihaldatuna, vajatuna.