Londoni ülikooli professor Robert Seymour kasutas meeste ja naiste kohtamaskäimise uurimiseks rakendusmatemaatika haru, mida nimetatakse mänguteooriaks. Ta rajas oma uurimuse eeldusele, et naistel on iga uue suhtega rohkem kaotada kui mehel. Nimelt võib naine jääda rasedaks mehest, kes ei pruugi isaks üldse sobida.

Kohtamaskäimine on uuringu väitel sugupoolte sõda, kus mõlemad pooled teevad järeleandmisi, kuni suhe jõuab seksini. „Paljudel loomaliikidel kestab kurameerimise periood kaua,“ selgitas Seymour. „Inimesed näiteks käivad koos õhtustamas, teatris ja mujal kuude, kui mitte aastate kaupa. Üks osapooltest, tavaliselt mees, maksab enamasti suurema osa väljaminekutest, kuid mõlemad panustavad võrdselt aega, mida võiks sama hästi kasutada ka millekski muuks.“

Miks inimesed ja ka mõned teised liigid ei kiirusta ega väldi sellist ajaraiskamist?

„Sest pikem kohtamaskäimise periood võimaldab naisel meest paremini tundma õppida,“ sõnas Seymour. „Naine veendub selle aja jooksul, et ei seo ennast halva mehega.“

Selline mudel on lihtsustav, sest jätab arvestamata võimaluse kasutada rasestumisvastaseid vahendeid. Selle mudeli kohaselt lõpeb kohtamaskäimine, kui mees või naine selle katkestab või kui naine leiab, et mees on talle sobiv kaaslane.

Samuti eeldab mudel, et mehi on vaid „halbu“ ja „häid“ sõltuvalt mehe soovist olla hea isa või mitte, ja ka seda, et „head mehed“ ootavad kauem, enne kui seksini jõuavad.

Uurijad jõudsid niisiis tulemusele, et kuna „halvad mehed“ katkestavad „kohtamismängu“ õige pea, suurendavad naised võimalust siduda ennast õige partneriga, kui lükkavad seksi edasi.

„Mehe soov pikka aega kohtamas käia näitab, et ta on ilmselt hea partner,“ lausus Seymour. „Pikk kohtamisperiood on hind, mida tuleb maksta, et nii mees kui naine leiaksid sobiva kaaslase. See ehk seletab ka laialt levinud arusaama, et naine ei peaks esimesel kohtamisel mehega magama.“

Allikas: Mail Online