"Terve hord naisi oli lausa väitnud, et armastab mind. Ma ei olnud kordagi tundnud, et mõni naine on minu jaoks kättesaamatult hea."

 (8)
"Terve hord naisi oli lausa väitnud, et armastab mind. Ma ei olnud kordagi tundnud, et mõni naine on minu jaoks kättesaamatult hea."
Foto: Drew Hays/Unsplash

Katkend Audrey Carlani raamatust "Justice langeb".

Armas Cami telefoni teises otsas oli nii kaua vaikne, et kartsin, et ta on toru ära pannud. Mulle päris meeldis temaga juttu puhuda. Miski tema hääletoonis, tema hingetutes sõnades tekitas minus tahtmise selle noorukese neiuga päev otsa rääkida. Vähemalt ma kujutasin teda noorena ette.

„Andke andeks, härra Walker. Ma olen siin ainult kolm kuud olnud. Palun ärge olge minu peale vihane. Mul on seda tööd vaja …“

„Kallikene, pea nüüd. Pea nüüd hoogu,“ ütlesin talle vahele. „Ära muretse. Pole midagi. Ainult lõbus aasimine peatsete sõprade vahel. Eks?“

„Aitäh.“ Kuulsin, kuidas ta rahustavalt hinge tõmbab. „Ee, jah. Sõprade. Muidugi. Ma panen teie aja kirja. Kas on midagi, mida ma peaksin teie ja härra Jenseni kohtumiseks ette valmistama? Ükskõik mida? Ma olen teile võlgu,“ lisas ta armsalt.

„Mulle meeldib hilisel pärastlõunal tee kõrvale natuke biskviiti näksida,“ naljatasin. Paraku võttis ta minu sõnu tõsiselt. Jänkid oleksid tõesti pidanud vabamalt võtma.

„Biskviite? Siin lähedal pagaripoes võib-olla on biskviite. Ma annan endast parima. Meil on teed ja küpsiseid.“

„Oi, kallikene, sa oled liiga armas. Ma ei jõua ära oodata, millal sinuga tuttavaks saan. Ettevalmistuste ajal vaata järele, mida sõna „biskviit“ brittide jaoks tähendab. Kella nelja ajal arutame. Nägemist!“ Panin toru hargile ja vajusin tooli selja­toe najale.

Seotud lood:

Mu pead täitsid uudishimulikud mõtted armsa preili Cami kohta. Ma ei olnud tükk aega Hanki kontoris käinud ja nüüd, kus olin tema veetleva jutuga sekretäriga rääkinud, ootasin meie kella neljast kohtumist. Uued sõbrad tulid ikka kasuks, eriti kui need sõbrad olid seksikad piigad. Selle vaikse hingetu hääle põhjal kujutlesin, et ta on lühike, heledapäine ja kurvikas.

Lõpetasin viimase kohtumise varakult ja suundusin ajavaruga AIR Brighti hoonesse. Kui liftist välja astusin ja pilgu läbi klaasi heitsin, jäi mul hing kinni ja ma kaotasin kõndimisvõime. Seisin nagu soolasammas ja jäin hetkeks silmitsema ümber kirjutuslaua astuva elegantse kaunitari isuäratavaid atribuute. Kui see oligi armas Cami, kellega rääkinud olin, tundsin vaimustust oma hea õnne üle. Ta ei olnud kohe kindlasti ei lühike ega heledapäine. See naine oli pikk, vähemalt viis jalga kümme tolli minu kuue jala kolme tolli kõrval. Pruunid juuksed langesid ta seljale. Mitte päris lokid, vaid see tuulest pühitud rannasoeng, mida Ameerika tüdrukud nii hästi seada oskasid. Ainus sõna, mis pähe torkas, oli „rabav“.

Kahekümne kaheksa aasta vanuselt pidasin ennast ilusate naiste alal asjatundjaks. Ma ei pidanud naise tähelepanu pälvimiseks kunagi vaeva nägema ja mulle oli sageli öeldud, et mu hea välimus on üks nuhtlus. Aastate jooksul oli terve hord naisi lausa väitnud, et armastab mind. Ma ei olnud kordagi tundnud, et mõni naine on minu jaoks kättesaamatult hea.

Kuni siiani.

Selle naise keha nimel võis surra. Vaatasin läbi klaasi, kuidas ta kirjutuslaua juurest dokumendikapi juurde ja tagasi liigub. Tema liigutused olid kiired, tõhusad ja täielikult ülesandele keskendunud. Seda naist ei olnud ma saabudes oodanud. Jah, ta oli noor. Seda sai otsustada tema kasteselt kahvatu kortsudeta naha põhjal. Kuid ma ei olnud valmistunud selleks, et ta on kaunis … lausa hunnitu. Tema juuksed olid röstitud kastani värvi. Mitte päris pruunid ega blondid, pigem segu kõigist värvidest, mis tegid sügisest mu lemmikaastaaja.

Teda töötamas vaadates läks mu keha soojaks ja nahk tundus kolmeosalise ülikonna sees väljakannatamatult kitsas. Ta kandis keskmise pikkusega seelikut, mis ulatus napilt põlvini. Olin kuulnud, et neid nimetatakse pliiatsseelikuteks, ent mul ei olnud õrna aimugi, miks. Pliiats on peenike sirge kirjapulk. See naine oli küll sale, aga kõigist õigetest kohtadest kurvikas, pisitillukese pihaga. Püha jumal, tema kingad olid tikk-kontsadega ja põrgumoodi seksikad, ühendatud trimmis säärtega. Kujutlesin neid „kepi mind“-kingi enda piha ümber, konts otse mu perse tundlikku nahka kaevumas, samal ajal kui ma teda töötlen.

Kokkuvõttes oli tal keha nagu Playboy modellil, rinnad olid kaheldamatult suured, aga kombekalt keha järgiva pluusi varjus, nii et kui ta dokumendi järele kummardus, oli pärljalt kumavat dekolteed ainult vihjamisi näha. Issand jumal, mida rohkem ma vaatasin, seda kõvemaks mul läks. Selleks oli tarvis herakleslikku pingutust, et mitte sisse marssida, käsi sellele kehale panna ja talle täpselt näidata, mida ma temaga teha tahan.

Kiskusin mõtted rentslist välja ning ajasin siis selja sirgu. Avasin ukse ja ta tõstis pilgu, kangas täiuslike rindade peal pingul. Tema huuled olid täidlased ja sädelesid nagu märg küps maasikas. Olgugi nad isuäratavad, ei tõmmanud mitte need mind ligi. Seda tegid tema silmad. Need olid rohelised, aga peaaegu kollased, mind uurides kassilikud. Ma ei olnud sellist värvitooni varem näinud, ning ma olin käinud paljude naistega, vahtinud paljudele naistele silma ja keppinud nad unustusse. Mitte miski minu minevikus ei saanud neile ligilähedalegi.

Ta ajas end sirgu ning ma peaaegu vandusin kaotusvalust, et ma enam tema särgikaelusest täiuslikke tisse ei näe, kuni ta vindi veel üle keeras ja naeratas. Ehedat „Tere päevast, meeldiv kohtuda, ma olen hea inimene ja hoolin teistest“ naeratust. See pani mind end haavatavana tundma ja oma võrgutusoskuses kahtlema. Üks asi, mille olin New Yorgis juristina töötades selgeks saanud, oli, et ehedaid inimesi ei kohta kuigi sageli. Tema võis olla siin elava kaheksa miljoni hulgast ainuke. Võtsin nõuks see välja uurida.

„Tere tulemast Jensen Constructionisse. Mina olen Cami. Härra Walker, eks?“ Ta sirutas mulle käe. Võtsin selle mõlema käega pihku, pöörasin ümber ja suudlesin ta rannet. Ta ahhetas ja tõmbus kangeks, kui mu huuled teda puudutasid.

„Kas sa ei ole mitte armsakene?“ Andsin tema kahvatule randmele veel viimase musi. Tema nahk oli nii õrn, et nägin tema soontes eluverd, sinised veenid oli valgele nahale vägevaks kontrastiks. Selle vaatepildi peale tuksatas minus midagi lihalikku, loomalikku.

Cami pani pea viltu, kui tema käe lahti lasin. Tema silmad tõmbusid kissi. „Keegi ei ole kunagi varem minu rannet suudelnud. On see teie kultuuris tavaline?“ Selline süütuke! Mul oli peaaegu halb tunne selle pärast, kui väga ma tahtsin teda halvale teele viia.

„Ei.“ Silmitsesin kogu tema vapustavat keha neljatollistest kontsadest voogavate kiharateni. „Üks pilk sinule ja ma teadsin, et pean sulle huuled külge panema.“ Tema suu avanes ja ta hammustas oma lopsakat alahuult, saates otse mu kubemesse kuuma ihalaksu.

„Okei. Või siis nii.“ Ta astus oma laua taha, et meie vahemaad suurendada. Ta hoidis üht kätt rinnal, hingamine vaevalisem, kui see oli olnud minu saabudes. Lootsin upsakalt, et mina olin tema südame kiiremini põksuma pannud. „Härra Jensen ei ole veel kohtumiselt tagasi. Võtke istet.“

Selle asemel, et istuda seina äärde, kus oli ilmselgelt ooteala, toetasin puusa tema laua najale. Tema kassisilmad uurisid mu keha. Ta ei põgenenud. See oli hea märk. Võib-olla vaate­pilt meeldis talle.

„Ütle mulle midagi, Cami.“

„Jah, härra Walker?“ Tema hääl oli kähe, nagu see oli olnud varem telefonis. See suskis mõnusalt mu meeli. Sain aru, et ta on ähmis, ja nautisin seda tohutult.

„Nate.“

„Kuidas, palun?“

„Ütle mulle Nate. Ma tahan neilt ilusailt huulilt oma nime kuulda.“

Roosikarva puna hiilis mööda ta kaela üles ja lõi põsed õhetama. Ta pabistas, aga ei olnud ikkagi plehku pannud. „Ee, olgu, Nate,“ ütles ta, sõnu palistamas ebakindlus.

„Parem,“ naeratasin ja ta istus. Kasutasin võimalust, läksin teisele poole lauda, ja et veelgi sügavamale tema isiklikku ruumi tungida, istusin tema lauaservale, nii lähedale, et sain teda puudutada. Vajadus tema kõrval olla oli naeruväärne. Justkui oleks nähtamatu ohelik mind tema poole kiskunud. „Ütle nüüd mulle enda kohta midagi sellist, mida keegi teine ei tea.“

„Ah?“ Tema rusked kulmud tõmbusid kortsu. „Näiteks mida?“

„See on sinu otsustada. Minu arvates on kergem kedagi tundma õppida, kui alustada millestki sellisest, mida keegi ei tea.“ Ta lõi pilgu maha ja hammustas uuesti huulde, võib-olla silmsideme vältimiseks. Igal juhul oli mul vaja, et ta mulle otsa vaataks. Kui kogu tema keha ei saanud olla minu ümber mässitud, leppisin silmadega.

„Pilk minule, Cami.“ Kergitasin ühe sõrmega tema lõuga, et ta mulle otsa vaataks. Ta vabises mu puudutuse peale silmanähtavalt. See pani mind end võimukana tundma. Tahtsin seda uuesti näha, ja sageli. „Kui sa minuga räägid, tahan ma su ilusaid silmi näha. Need on nõiduslikud.“

„Sa muudad mu närviliseks,“ tunnistas ta.

„See ei olnud mul kavas, kallikene. Palun vabandust.“ Tõmbusin eemale, kuid tahtsin endiselt tema lähedal olla ega lahkunud tema lauaservalt. „Aga ma pean tunnistama, et sa äratad minus huvi. Nii et ütle mulle enda kohta midagi sellist, mida keegi siin …“ — tõstsin peopesad üles ja viipasin nendega kontoris ringi — „… sinu kohta ei tea.“ Kuigi see oli minu võrgutustehnika ja üks viisidest, kuidas tavaliselt naisi võlusin, ei olnud ma tema vastuseks üldse valmis.

Cami näris jälle huult ja pani siis silmad kinni. „Ma olin varem sportvõimleja.“

Oigasin ja pühkisin paar korda sõrmedega läbi juuste. „Kas sa üritad mind tappa või?“ Vaimupildid, kuidas tema pikk kurvikas keha nii- ja naapidi paindub … alasti … higisena. See oli liig. Olin kõva nagu teras.

Tema rabatud ilme ütles, et ta ei olnud koketeeriv ega miilustav, nagu olin arvanud. Ta tõepoolest oligi nii armas, nagu mulle oli telefonis mulje jäänud. „Ei. Miks sa seda ütled?“

„Sest ma näen kõvasti vaeva, et oma käed endale hoida, ja kui sa midagi sellist ütled … on see peaaegu võimatu.“