100 ja 1 meest ehk kohting tummaga
Ja siis see päev saabus…
Ei mäleta, millal ma viimati nii palju oleks pabistanud. Kas ma näen tema meelest samasugune välja kui profiilipildil ja mis ma siis teen, kui ta pettub? … ja ikka seda rada edasi. Ja üleüldse: millest me vestleme ja appi, kas ma oskangi rääkida ja kuidas nüüd siis normaalne olla? Ehkki ma enda arust olin pidevalt, normaalne.
Jõudsin esimesena kokkulepitud kohta ja iga kord, kui keegi restorani ukse avas, käis minust õõnes tunne läbi.
Lõpuks ta tuli.
Esimene reaktsioon teda nähes oli kergendusohe ja seejärel mõte, et vähemalt kõrged kontsad võin selle mehega julgelt kapist välja otsida. Nojah, muidugi ma ju teadsin ta pikkust tema profiili järgi, aga on ikka pisut teine asi seda pikkust näha…
“Kui ma ei eksi, siis ootad sa mind,” tõstis ta ebalevalt ja naeratades käe.
Miks nii ebalev, kas ka tema pabistab?
Või — appi — olengi ma nii teistsugune kui pildil?
Naeratasin ja … äkki tundsin, et initsiatiiv tuleb sel üritusel enda kätte võtta. Sest muidu ei oleks me vist lauda jõudnudki. Kuid ehk oli see ka minu kärsitus, mis liikvele sundis… Leidsimegi siis laua ja keskendusime menüü uurimisele. Oli ka põhjust, sest ega esimesel kohtumisel saa kohe mingeid hambavahele majutuvaid maiuspalasid sööma asuda. Spagettegi ei saa tellida, muidu oled pärast nagu hüljes, vurrud ees.
Meeski mõtiskles vist sama ning lõpuks — leidmata midagi eraldi, tellisime suure kalavaagna. Kahele.
Istusime ja ootasime tellimust ja… vaikisime. Proovisin small talkiga meeleolu hoida ja vestlust aretada. Kohati ta vastaski, siis oli vait, seejärel mõtles veidi ja siis oli jälle vait. Ootasin ja ootasin ta vastuseid. Tegin juttu nii tulevast kontserdist kui tema elust, toidust… no ei midagi. Mitte midagi! Vastuseks sain vaid matusemeeleolu ja üksikud lausekatked.
Ok, ilmsel ei vasta ma tema ootustele! Nii järeldasin ja jäin isegi vait.
Paras mulle!
Ma ju teadsin, et ka nii võib minna! On ju elusast peast suhtlemine ja kohting hoopis midagi muud, kui läbi klaasi netiportaalis klõbistamine. Aga kuhu kadus see humoorikas inimene, kes mulle need kirjad kirjutas? Kaua ta neid kirjutas?
Ja üleüldse — milles asi on? Nii ajasid mõtted ja küsimused mu peas üksteist taga… Tema näis samas täiesti rahulolev. Ometigi pidas ta minuga vestlemise asemel targemaks kiivalt vaikida.
Kontsert oli tore, kuid vaheaja lõpuks olin valmis mõelnud vale, mille varjus kohe pärast kontserti koju tormata. Vastuseta oli veel vaid küsimus: kuidas talle öelda, et see oli meie esimene ja viimane kohtumine…
Ei öelnudki, arg olin.
Jätsime hüvasti sõnadega, et kirjutame.
Koju jõudes avasin pudeli veini ja kirusin. Ennast ja selle eest et enesel midagi muud ette kujutasin!
On palju lihtsam inimesega enne tutvuda ja siis kirjasõbraks hakata kui vastupidi teha. Nüüd aga olen ma end avanud inimesele, kellega ma täiesti kindlalt enam ei kohtu. Õnneks polnud ma end nüüd küll päris alasti kiskunud, aga siiski. Õppetunni sain igaljuhul.
Lõppkokkuvõttes jätsin ma ka selle “kirjutamiseni” kirja saatmata. Miks pean mina see aktiivsem pool olema!? Samas mõtlesin hirmuga, millise kirja ma ise saan.
Hommikuks oligi postkastis tema kiri.
No nii, nüüd saabub mu tõehetk…! kuid ei midagi: kiri oli endist laadi — meeldiv, sümpaatne ja ülivõrdes. Üks ilus kiidulaul minust ja kohtumisest.
Mida?
Kes oli see mees, kellega ma kohtamas käisin?
Ei, ma ei suuda kõnepeetusega või ainult kirjalikku teksti tootva inimesega kohtuda...
Kirjutasin talle umbes järgmise kirja: meie kohtumine oli ka minule äärmiselt meeldiv. Samas ei tekkinud minus tunnet, et just Sina oled see inimene, kellega Titanicu ninas, käed laiali ja silmad kinni lennata (see ühest ja teisestki mängufilmist tuttav stseen oli meil varemgi jutuks tulnud). Aitäh esmakordse pimekohtingu kogemuse eest. Nüüd tean, et kõik laevad ei jõuagi kohale, ehkki nad sõitu alustades nii usuvad. Meie suhe lahkus sadamast Titanicuna. Soovin siiski, et Su ellu tuleb kunagi see õige Rose!
Seejärel sulgesin arvuti ja otsisin päevaks muud tegevust. Õhtul vilkus portaali postkastis juba 11 uut kirja.
järgneb
